Angela Rehi, hambaarst:
“Mind hirmutavad vabalt ringi jooksvad suured lõrisevad koerad. Varem kartsin pimedust. Nüüd on see juba väikestviisi taandunud, sest pean julgustama oma lapsi, et nemad ei kardaks. Kartustunne on inimese sees ja tihtipeale me ei teagi, kust see tuleb, et me ei suuda oma tundeid ja hirme kontrollida. Päris palju on seletamatut, mida kardame. Hirmu selgroog on teadmatus. Kardan tigedat koera, kuid mitte tigedat inimest. Meeles on isa õpetus: kui inimene on tige, siis pole ta sellel ajahetkel mitte sinu peale kuri, vaid mingi protsess on tekitanud selle viha juba päevi varem. Kardan sallimatust, oma tunnete eitamist, seesmist pimedust, umbumist. Seisundit, mida võiks kujundlikult väljendada ? ojast saab soo. Kardan valu, nii füüsilist kui hingelist. Niipalju kui minu võimuses, sekkun, et poleks valu.”
Kalle Vaht, autojuht Kassinurme külast:
“Ei oskagi öelda, mida kardan – minu kartused on jäänud minevikku. Võtame või hambaarstil käimise: lapsena kartsin, kuid nüüd on nende ravitehnika läinud nii palju edasi, et enam ei tunnegi mingit valu ega hirmu. Olen läbi elanud nii ühte kui teist, kuid väike kartus on teiste, eriti minu lähedastel ja laste, kogu järeltuleva põlvkonna pärast. Et neil oleks kõik hästi ja nende tulevik oleks helgem, et elu kestaks ja nad oleksid jätkusuutlikud, et Eesti riik ja rahvus ei kaoks. Ja sedagi, et ei oleks suuri katastroofe. Tuumaelektrijaamade plahvatamist, nagu juhtus T?ernobõlis, ma eriti ei karda, see pole kuigi tõenäoline, kuigi oht on alati. Ju ma olen radioaktiivse kiirguse ohuga harjunud ? teenisin kolm aastat Vene sõjaväe aatomiallveelaeval sundaega ja elasin Põhjamerel n-ö reaktori otsas.”
Uno Olgo, pensionär Jõgevalt:
“Libedaid teid pelgan. Neid küll palju ei ole, aga kui kord sulatab, kord külmetab, siis ikka on. Kuskil kümme aastat tagasi saingi ühe kõva matsu. Kui vanainimese kont mureneb, ega see kasvagi enam hästi kokku. Pimedas ma väljas ei liigu, istun kodus nagu kindluses. Joodikuid peab kartma, sest mine tea, mis tal järsku mõttesse tuleb ? viin viib ju mõistuse ära. Pomme ja tulistamist pole siin väikeses linnas karta. Kemplemine käib ärimeeste ja allilma vahel, ega nad tavalist inimest puutu, kui sa just juhuslikult ette ei satu, nagu see Tallinna tütarlapsega juhtus. Surma ma ei karda, see on paratamatus ? kui oled siia ilma sündinud, pead ka surema. Karta on, et looduse reostamine teeb meie floorale ja faunale sellist kahju, mille all kannatavad järgmised põlvkonnad.”
Silvia Jürgenstein, koolitädi Vaimastverest:
“Enda ja lähedaste surma, ja seda, et tervis läheb käest. Aastaid tuleb juurde ja kunagi läheb ta nagunii ära, aga eks tuleb sedagi karta. Tegelikult võib paljusid asju karta ja ega teagi, kust see surm tuleb: võid jääda auto alla või maha kukkuda, elektri- või pikselöögi saada või teab mida veel. Karta võib ka pätte, vargaid, süütajaid, pommipanijaid. Õnneks on maakohas elada palju julgem kui suures linnas. Mulle meeldib metsas käia, aga usse kardan kohe kõvasti. See, kui suur ämblik sulle külge tuleb, on ka väga ebameeldiv. Koeri ma ei karda ja ükski pole mulle veel külge tulnud. Eks koerad tunne ära, kes teda kardavad, ja julgevad just neid pureda. Kui hakata kartustest pidevalt mõtlema ja kõike pelgama, siis ei saagi siin elus midagi teha.”
Maris Paas, raamatukoguhoidja Paduverest:
“Ma ei karda kedagi ega midagi, kuid ma ei salli rumalust. Seda, et maailmapilt äkki ähmastub ja inimese rumalus pääseb võimule. Eriti tuleb karta sellist inimest, kes on saanud võimu kätte ja ei oska sellega midagi arukat peale hakata. Tööpuudust ma ei karda: arvan, et olen end selle vastu kindlustanud ja piisavalt palju õppinud. Kui ma ei leiagi oma erialast tööd, olen nõus tegema ka lihtsamat. Ette pole midagi mõtet karta ega muretseda. Maailm on muutunud ebakindlaks ja elu on isegi piisavalt raske, seepärast polegi mõtet ärritada ennast sellega, mida ei pruugigi tulla. Ma pole kartja tüüpi, kuid vahel tuleb väikene kahtlus, et kas ma ikka jõuan tagada lastele õige hariduse ja harituse.”
Vaino Ohakas, lukksepp-mehhaanik Jõgeva alevikust:
“Vanadust. Aastaid tuleb tasapisi juurde ja eks igal eal ole oma head ja vead, kuid ise tahaksin olla veel kaua kõbus. Mina saan oma pensioni veel kätte, aga kardan, et noorematele seda enam ei jätku ? vanu inimesi on juba nii palju, aga noort tööjõudu tuleb väga vähe juurde. Neid hakatakse siia sisse tooma ja eks kunagi saa nende järeltulijatest ka eestlased. Meil pole tsunamisid ega maavärinaid, sellepoolest on siin hea elada. Külma ma küll kardan, on suur oht, et külm võttis palju viljapiud ära. Pätte tuleb ka karta, ma ei julge õhtul väljagi minna. Päeval pätid puhkavad ja öösel tegutsevad. Mina olen aga päeval tööl ja õhtuks nõnda väsinud, et ei jõua nende eest äragi joosta.”
ARDI KIVIMETS
