Tegelikult on Kaupo Ilmeteid siiski üks ja eelöeldut silmas pidades pole ime, et ainuüksi möödunud aasta jooksul pälvis ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali, kodanikupäeva ja Rahvusvahelise Metsaakadeemia aumärgi ning tunnustuse Aasta Keskkonnateo konkursil. Eile anti talle Kuremaa lossis üle Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi poolt määratud elutööpreemia.
Kuigi Kaupo Ilmeti esimesed eluaastad möödusid Tallinnas ja koolipõlv Elva lähedal Illi külas, peab ta end täisverd mulgiks, sest tema esiisad pidasid Helme kihelkonnas Leibiku vallas Vana-Koosi talu. Oma vaarisa Andrese kohta teab Kaupo, et too olnud vaba mees ja aidanud Paistu mõisnikul jahti pidada. Paraku lasknud ta jahi käigus kogemata mõisahärra kallil hurdakoeral silma välja. Uue hurda sai Paistu härra Helme mõisnikult, andes talle vahetuskaubaks sellesama jahiabilise, st Kaupo vaarisa.
Kui Kaupo vaarisa vahetati hurdakoera vastu, siis vanaema Tiina Tõõtsi kohta käibib legend, et just tema oli “Libahundi” Tiina prototüüp, sest sealkandis vallakirjutaja ametit pidanud Kitzberg olla uhkele mustapäisele ja sinisilmsele Tiinale kõvasti silma heitnud. Selle osa vanaema ja vanaisa kirjavahetusest, mis vanaema ja Kitzbergi suhetele valgust heidab, on Kaupo Eesti Kirjandusmuuseumile üle andnud.
Oli siis nende hurtade ja libahuntidega kuidas oli, aga selles, et tema iseloomu ja elukäigu on määranud ära nn mulgi aluspõhi ja jäära tähtkujus sündimine, on Kaupo täiesti veendunud.
Ümberkujundusinsenerid
Et Kaupo 1950. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli metsandust õppima läks, oli mõnes mõttes loogiline: tal oli metsameestest sugulasi ja ise hakkas ta jahimehena metsas käima juba 16-aastaselt. Lisaks sellele oli metsandus tollal väga “kuum” eriala ja vastuvõtt sellele tavakohasest tunduvalt suurem. Äsja oli nimelt vastu võetud stalinlik looduse ümberkujundamise programm ning kõikjale suurele Nõukogudemaale ? Vaiksest ookeanist Läänemereni ? pidi rajatama metsastatud tuulekaitseribad ja vulisevad veekanalid, mille tagajärjel kogu planeedikuuendik pidi muutuma kauniks roheliseks oaasiks.
“Metsamehi nimetati siis uhkelt looduse ümberkujundamise insenerideks ning kõik taimlamajanduse ja metsakultuuride projektidki koostasime tudengitena stepipiirkondade ümberkujundamise vajadusi silmas pidades,” ütles Kaupo.
Stepipiirkondi ümber kujundama Kaupo kõrgkooli (siis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemiat, sest metsandusteaduskond oli vahepeal sinna üle kolinud) lõpetades siiski ei läinud, vaid suunati esiotsa Valga metsapunkti juhatajaks ja hiljem Aakre metsaülemaks. Aakres sai Kaupo 1959. aastal hakkama sellise tembuga, et laskis rajada aedikud ja paigutada sinna rahvale vaatamiseks mõned metskitsed, põdrad, metssead ja faasanid. Nii et Elistvere loomapark polnud sugugi esimene, mille Kaupo Ilmet rajas.
“Nii, nagu omal ajal Aakreski, nii arutasime me Elistvereski asjad kõigepealt läbi jahindusspetsialist Jaan Naaberi ja Mati Kaaluga, ainult et Mati oli vahepealse 37 aasta jooksul tudengist Tallinna Loomaaia direktoriks tõusnud,” ütles Kaupo Ilmet.
Nikita ja Elor
Jõgeva-maile tuli Kaupo 1963. aastal: metsamajanduse ministeerium suunas tema kui tegusa metsandusinimese juhtiva kaadri poolest kehvavõitu seisus Luua Metsanduskooli ehk tollase nimega Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi direktoriks. Kümme aastat tehnikumi juhtinud, asus ta 1973. aastal vastasutatud Kaarepere Metsakatsejaama etteotsa.
Metsakatsejaam oli asutus, mis pidi tollal tegutsenud Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi teadlaste ideed praktikas läbi proovima. Metsakatsejaama juurde kuulunud Söe arboreetumis katsetati mitmete võõrpuuliikide kasvatamist: kui need seal, Eestimaa ühes külmemas paigas ellu jäid, oli lootust, et peavad vastu ka mujal. Lisaks sellele arendati katsejaamas kala-, põldvuti- ja muskuspardikasvatust kui alasid, millega metsapiirkonnas elavad inimesed metsanduse kõrval veel leiba võiksid teenida, uuriti metsamaade väetamise ja kuivendamise ning metsamajanduslike tööde mehhaniseerimise võimalusi. Et katsejaama töö oli üpris tulemuslik, arvati see peagi Nõukogude Liidu 15 juhtiva metsakatsejaama hulka.
Kui metsakatsejaam 1992. aastal tegevuse lõpetas, võinuks Kaupo Ilmet aastate poolest juba pensionile jääda, aga täitis siiski veel lühikest aega tegutsenud Jõgeva metskonnas metsaülema kohuseid. Nüüd on ta aga tõepoolest juba mitu aastat pensionil ehk nagu ta ise ütleb, puhkepalgal ning on end pühendanud loometööle ja seltsitegevusele: ta on Eesti Looduskaitse Seltsi, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Jahimeeste Seltsi lihtliige, Eesti Mulkide Seltsi vanem, Eesti ja Jõgevamaa Metsaseltsi esimees ning Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatuse liige. Kaupo haarde puhul pole sugugi võimatu, et mõni selts või ühendus siinkohal nimetamata jäi.
Küsimusele, kas ta rahulikumalt elada ei saaks, vastas Kaupo, et saaks küll, kui kõik see, millega ta tegeleb, teda tõsiselt ei huvitaks. Aga paraku huvitab ja seepärast tuleb tema elupõlisest pedagoogist abikaasal Ilmel endiselt leppida sellega, et Kaupo alailma lennus on.
Mis Ilmetite lastesse puutub, siis need on isa eeskujul n-ö metsa läinud: tütar Tiia töötab Riigimetsa Majandamise Keskuse puhkemajanduse osakonnas ning poeg Elor on Kabala metsaülem ? ja seda juba kakskümmend aastat. Mis tuletab Kaupole meelde üht Kanadas elanud Eesti Vabadusristi kangelast, kes 104-aastasena kurtnud, et tervis on hea ja muidu pole ka elul viga midagi, ainult et pojad hakkavat kahetsusväärselt vanaks jääma…
Muuseas, Eloril oli 1960. aastal au ilma sündida just 17. aprillil, toonase riigipea Nikita Hru?t?ovi sünnipäeval.
“Kui mu otsene ülemus, Valga Metsamajandi direktor Vassin poja sünnist kuulis, helistas ta mulle, soovitades kohe Kremlisse Hru?t?ovile õnnitlustelegramm saata ja üksiti teatada, et panin pojale nimeks Nikita: terve komplekt uut mööblit olla mul sel juhul kindlustatud,” meenutas Kaupo talle omaselt naeru pugistades.
Poeg sai siiski nimeks Elor, aga mitte Nikita, sest Kaupo on mulgi juurtega eesti mees. Nii eesti mees, et ei salli tänapäeval üldlevinud okeitamist ja t?autamistki, sest arvab, nagu teine loodusemees Fred Jüssigi, et selliste võõrsilt tulnud parasiitsõnade tarvitajad on maha müünud nii iseenda kui ka oma maa ja emakeele.
Teine Balti kett
Kaupo viimase aja tegemistest on vahest ehk nähtavamad üha populaarsust koguv Elistvere loomapark ja miljoni puu istutamise kampaania. Elistvere loomapargi kohta võib Kaupo rahulolevalt nentida, et käesolevast aastast on see lõpuks ometi üle viidud riigieelarvelisele finantseerimisele. Oli ka viimane aeg, sest projektipõhisena poleks seda enam edasi majandada suudetud. Samas on loomapargil Kaupo arvates arenguruumi veel küllaga.
Puudeistutuskampaaniat, mille metsa- ning laulu- ja tantsurahvas lähenevat metsateemalist laulu- ja tantsupidu silmas pidades algatasid ning mille riigikantselei hiljem üksiti “eurovankri” ette rahkendas, võrrelnud Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee koguni Balti ketiga.
“Puude istutamise talguid tuleb kindlasti ka edaspidi korraldada, sest see tegevus on rahvale väga meeltmööda. Küllap tajutakse meie ühist võlga looduse ees ja püütakse seda jõudumööda tasuda,” arvas Kaupo.
Ta ise tunneb keskmise eestlase kohta tavatult suurt võlga esivanemate ja meie ühise ajaloo ees. Kaupo arvates kaldume me nimelt liialt palju masohhistlikult halama seitsmesaja-aastase orjapõlve üle ning tuletame liialt vähe meelde, et suurema osa neist mitmest tuhandest aastast, mis eestlased siinmail on elanud, on nad olnud vabad.
“Meie esivanemad ei elanud ka enne ristirüütlite tulekut puu otsas ega kivi all, vaid oskasid ehitada vastupidavaid palklinnuseid. Linnuseehituskunst ning katuse kasetohu ja mätastega katmise oskus levisid siit üsna laialdasele Läänemere äärsele alale. Läti Henriku Liivimaa kroonikaski on kirjas, et ristirüütlid siit suured varandused kokku röövisid. Elanuks siin kultuurita metslased, polnuks neilt ju muud võtta kui seljanahka,” ütles Kaupo. “Eestlaste ajalugu on tegelikult tubli ja vapra rahva ajalugu ning me peaksime oma mineviku üle olema niisama uhked kui näiteks ?otlased, kelle kallal pole sugugi vähem tapatööd toime pandud kui meie kallal.”
Võlatunne esivanemate ja ajaloo ees ei andnudki Kaupole enne rahu kui Kassinurme mägedesse sai üles ehitatud muinaslinnuse fragment. Seesama võlatunne on ajendanud teda metsaseltsi ja mulkide seltsi liinis ajalooainelisi trükiseid kirjastama. Kunagi saab ehk paberile ka Ilmetite (ehk enne eestistamist Bergmannide) suguvõsa ajalugu ja Kaupo enda poolt elus läbi elatu.
“Iga minuvanune inimene on ju nagu ringikõndiv ajalooraamat, milles on enamasti rohkem tõde kui n-ö võitjate seisukohalt kirja pandud ajalooraamatutes. Ja see tõde tuleb kirja panna, sest mida parem on inimeste ajalootaju, seda paremini nad orienteeruvad kaasajas,” ütles Kaupo.
Tõmbega asjad
Ta ei kurda, nagu mõned teised tegijad, et tema kuldaväärt ettevõtmisi piisavalt ei toetata või materiaalselt ei tasustata, sest ta annab endale selgesti aru, et ta on kõik kohustused täiesti vabatahtlikult enda kanda võtnud, seega on tema enda asi, kuidas need täidetud saavad. Pealegi pole Kaupol vähese toetuse üle põhjust kurtagi, sest häid liitlasi on ta endale leidnud igas ettevõtmises. See tuleneb tema arvates sellest, et ta pole üritanud n-ö vastu vaest lootusetuid asju käima vedada, vaid on elu sisse puhunud üksnes sellistele nähtustele, mille suhtes teatud inimestel või ühiskonnal tervikuna tõmme niigi olemas. Selsamal põhjusel ei usu Kaupo ka, et tema käivitatud ettevõtmised soiku jääksid, kui tema jõud ükskord raugema peaks. Näiteks Eesti Metsaseltsile kasvavat Eesti Metsaüliõpilaste Seltsist kogu aeg noort asjalikku jõudu peale.
Kaupo ja teiste Eesti Kultuuriseltside Ühenduse juhatuse liikmete möödunud aasta augustis välja käidud mõte, et 2005. aastat võiks Eestis tähistada seltside aastana, kippus, tõsi küll, algul võimkoridoridesse takerduma. Aga tänu sellele, et Kaupo 26. novembril Stenbocki majja kodanikupäeva aumärki kätte saama kutsuti, sai seegi takistus likvideeritud.
“Kui peaminister Juhan Parts märkide üleandmise tseremoonial küsis, kas keegi autasustatutest sõna soovib, tõusin mina püsti ja ütlesin, et kultuuriseltside ühendus saatis peaministrile seltside aasta väljakuulutamise kohta kirja, aga pole sellele mingit vastust saanud. Peaminister ütles seepeale: “Ma ei ole seda kirja lugenud, aga ma ei peagi kõiki kirju lugema.” Ent juba kolm päeva hiljem teatati kultuuriseltside ühenduse juhatusele, et meie avaldus on saadetud edasi kultuuri- ja rahandusministrile ? seltside aasta tähistamiseks läheb juhtumisi ju vaja ka raha ? ning asjad hakkasidki soovitud suunas liikuma,” ütles Kaupo.
Seltside aastat tähistama ajendas kultuuriseltside ühendust asjaolu, et eesti seltsiliikumisele aluse pannud Vanemuise ja Estonia seltsi asutamisest möödub tänavu 140 aastat. Praegu ongi koostamisel Eestis tegutsevaid seltse ? aga neid on tervelt 20 000 ringis ? tutvustav koguteos ning kavandatakse muidki ettevõtmisi.
“Tänu seltsiliikumisele on säilinud eesti keel ja eesti meel ning sündinud eesti riik,” kinnitas Kaupo Ilmet.
RIINA MÄGI
