Turismi arendamisel on häid näiteid
Eestimaal 2003. aastal enimkülastatav turismiobjekt Elistvere loomapark on hea näide turismi arendamisest maakonnas. Tunnustus ei ole tulnud kergelt. Seades konkreetseid eesmärke ning viies neid järk-järgult ellu mittetulundusühingute, omavalitsuse ja riigiasutuste koostöös, on mahajäänud küla asemele tekkinud uusi võimalusi pakkuv elu- ja töökeskkond, samas aga atraktiivne turismiobjekt nii sise- kui ka välisturistile.
Loomapargil kui turismiobjektil on suur mõjuala, sest loomapargi asukad vajavad toitu, erinevat metsamaterjali vajatakse loomade aedikute laiendamisel jne. Kõik vajalik ostetakse maakonna talupidajatelt ja metsaomanikelt, kellele on see sissetulekuallikaks. Kindlasti on suurenenud toitlustus-, kaubandus- ja majutusasutuste käive.
Käesolevaks aastaks on riik eraldanud loomapargi investeeringuteks märkimist vääriva summa, mis omakorda loob inimestele võimaluse tööd saada.
Niisugune ühistöö on väga vajalik. See peab olema läbimõeldud ja pikemale ajale ettevaatav ning tuginema kindlale arengupoliitikale. Elistvere loomapargil on arengukava, mille kohaselt on turismi ning looduskoolituse kõrval tegevuseks ka emata jäänud ja vigastatud metsloomade eluleaitamine. See on väga kulukas ettevõtmine. Eestimaal on samad ülesanded Tallinna Loomaaial ja Nigula metsloomade turvakodul. Jõgevamaal aga arendatakse kahte kompleksi, lisaks Elistverele ka Rääbisel. Arenguks vajavad nad riigi toetust, mis kahe vahel jagades jääb kesiseks mõlemale.
Vooremaal on tekkinud tihe koostöö erinevate turismiteenuste osutajate vahel. Välja on kujunenud konkreetsed turismimarsruudid erinevatele huvigruppidele. Maastikuilu nautijad külastavad kindlasti Raigastvere vaatetorni. Selle kauni vaate imetlemine on võimalik tänu Vooremaa Maastikukaitseala Administratsiooni energilisele tegutsemisele. Kindlasti külastatakse Kassinurmet, jalutatakse Saarjärve looduspargi radadel ning Elistvere linnurajal.
Aiandushuvilised külastavad Luua arboreetumit, Saare Saialillekeskuse ürdiaeda, Põrgupõhjat ja viivad mõnegi istiku kaasa Palamuse, Karukäpa või Luua metsanduskooli puukoolist.
Turismi arendamisel tuleb kujundada huvipakkuvad ja erinevaid võimalusi pakkuvad nn tõmbekeskused, mille edu sõltub aga paljuski looduslikust taustast.
Taustaks turismiobjektile on maastik
?Euroopa poolt vaadates tuleks terve Eestimaa ja eesti rahvas panna looduskaitse alla,? kirjutab Jüri Morozov
Meie looduse mitmekesisus vajab hoidmist ning säilitamist. Seda tuleb teha teadlikult ja võimalikke tulemusi ette nähes. Oleme lasknud võssa kasvada suure osa kaunitest vaadetest Vooremaa järvedele ja maastikule. Tore on tõdeda, et maavanem on sellele tähelepanu juhtinud ja seadnud vaadete avamise üheks oluliseks tegevuseks 2005. aastal. Elistvere loomaparki sõitev turist näeb veel vaevu Kaiavere järve, ei näe Raigastvere järve ning peagi kasvab kinni ka vaade nn Mõistu mäele.
Siingi on oluline koostöö maaomanike, omavalitsuste ning riigiasutuste ? Vooremaa maastikukaitseala administratsiooni ja Jõgevamaa keskkonnateenistuse ? vahel.
Täna peame arvestama Natura 2000 hoiualade võrgustikuga. Kindlasti ei saa eeltoodut arvestades kõiki varasemaid kauneid vaateid ja puhketingimusi taastada. Neid alasid tuleb nüüd kuidagi teisiti turistile atraktiivseks muuta, mis vajab looduskaitsjate teadlikku ning sihipärast tööd.
Külma du?ina mõjus eelmise aasta lõpul keskkonnateenistuse poolt tehtud ettepanek võtta looduskaitse alt maha kõik maakonna linnamäed, sealhulgas näiteks Kassinurme linnamägi, mille maastikulisi väärtusi on metsa- ja kultuurirahvas enam kui 15 aastat teadlikult suunanud. Töö tulemusi hindasid kõrgelt 2004. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi vabariiklikust kokkutulekust osavõtjad. Kokkutuleku peateemaks oli maastikuhooldus, mille häid näiteid tuldi Jõgevamaale vaatama, sealhulgas ka Kassinurme.
Kassinurme linnamäe ja sellega piirneva maastikuosa maastikuline väärtus ning tulevikuvisioon said eelmise aasta lõpul läbi räägitud vallavalitsuse, metsa- ja kultuurirahva ning keskkonnateenistuse ametnike poolt.
Kindlasti on ka teised linnamäed olulisteks maastikukujunduslikeks elementideks, eriti tasasel põllumajandusmaastikul. Muinsus- ja looduskaitsel on mitmeid ühiseid eesmärke, kuid on ka erinevaid.
Muinsuskaitse üheks eesmärgiks on oma objekti võimalikult paremini eksponeerida. Enamik linnamägesid on tänaseks metsa kasvanud. Surve metsale kui tuluallikale on suur. Ainult looduskaitselised piirangud säilitavad metsamüüri, mis on kujunenud enamikel juhtudel maastikus oluliseks väärtuseks.
Kui keegi tahab näha reaalset tulemit kõrgemate reljeefiosade raiest, siis selleks on nn Koltsi mägi Piibe maantee ääres. Niisugune maastik ei ole turismipiirkonna arendamisel tugevuseks. Rikkudes ära maastiku, saeme oksa, millele tahame toetada ühe maakonna arenguvõimalustest ? turismi.
Mäletan 1990. aastate algul tehtud Ehavere linnamäe korrastusraiet, millega küll toodi välja linnamäe olulised elemendid, kuid niisugune linnamägi ei kaunistanud maastikku kui tervikut. Vooremaal matkajad ja maastikukujunduse asjatundjad küsisid, miks oli niisugust raiet vaja.
Linnamägesid peaksime oma maakonna kontekstis väärtustama mitmekülgselt põhjusel, et Jõgevamaalt on pärit Eesti kõigi aegade tuntuim muistsete linnuste uurija Harri Moora. Tema poolt 1955. a avaldatud muistsete linnuste leviku kaardil on just Jõgevamaal neid tähistavaid täpikesi kõige tihedamini. Linnamäed on meie maakonna üks tugevusi turismi arendamisel ja nad peaksid selleks jääma nii maastikulises kui ka muinsuskaitselises mõistes.
KAUPO ILMET,
Eesti Metsaseltsi president
