Käesoleva nädala teisipäeva öö oli just samasugune vihmane ja tugeva tuulega nagu 16 aasta eest, mil parvlaev Estonia tormisel Läänemerel uppudes endaga 852 inimest märga hauda kaasa viis.
Ikka veel liiguvad rahva seas erinevad versioonid sellest, miks ja kelle süül tegelikult mitut riiki ja väga suurt hulka inimesi rängalt tabanud tragöödia aset leidis. Olgu selle hirmsa tragöödia tegelike põhjustega, kuidas on – hukkunud inimesi enam tagasi ei saa.
Estonia huku järel on igal aastal 28. septembril kogunetud Eestimaa erinevatesse paikadesse, et meenutada 1994. aasta sügisel juhtunut.
Nii kogunesid Põltsamaalgi linna juhid ning mõned linna ja ümbruskonna elanikud teisipäeva ennelõunal Estonial hukkunud põltsamaalasi ja linna sõpru meenutama ning mälestama.
„Me kõik läheme alati kodunt välja parimate soovide ja kavatsusega jälle tagasi pöörduda. Me ei mõtle keegi nii, et seekordne minek viimaseks jääb või et me võiksime lõplikult maailma suurtele avarustele kaduda,” rääkis linnapea Jaan Aiaots, kelle sõnul on kõige tähtsam, et laevahuku ohvrid jäävad meie mälestusse elu helgemate hetkede kaudu ning oluline on neid mitte unustada.
Margi Ein meenutas, et õnnetusele eelnev päev 27. september, mil neli Rootsist pärit Põltsamaa sõpra koduteele asusid, oli päikseline ja autosse istunud külalised tegid enne teele asumist auringi Põltsamaa lossikompleksi ja kiriku juures.
Kolmest külalisest õnnestus pääseda vaid ühel. Parvlaeval hukkusid ka kaks põltsamaalast – Krista Labi ja Andres Ulp. Margi Ein lausus, et viimatinimetatud olid tema koolikaaslased, kellega ta omal ajal koos ka puhkpilliorkestris mängis.
„Meile tundub võimatuna mõte, et järjekordset plaanis olevat sammu me ühel hetkel enam astuda ei saa,” rääkis EELK Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer. „Ka need inimesed, kes Estoniale läksid, tegid seda lootuses jõuda teisele kaldale. Kuid teine kallas osutus enamikule nendest sootuks teistsuguseks kui see, kuhu nad jõuda soovisid.”
i
TOOMAS REINPÕLD
