Start anti seekord Patjala külast Tohvri talu juurest. Põhiklass võistles 80-kilomeetrisel distantsil, vabaklass 80, 50 ja 30 km distantsil. Kõik need võistlusmaad saadi kokku kümne- ja kahekümnekilomeetrist ringi kombineerides. Tulemuse sai 21 võistluspaari: põhiklassi noori lõpetas 4, vabaklassi 80 km 2, vabaklassi 50 km 5 ja vabaklassi 30 km 10 võistluspaari.
Et mullune selle ala Eesti noorte- ja täiskasvanute meister, Jõgevalt pärit Eesti Maaülikooli tudeng Erle Oja tiitlit kaitsta ei suuda, oli enam-vähem selge juba enne seda, kui võistlejad pärast teist veterinaarkontrolli ja puhkepausi viimasele 20-kilomeetrisele ringile läksid.
“Liider Kalli Kalbre pääseb rajale ligemale kümme minutit varem kui Erle, nii et teda püüdma hakata pole erilist mõtet,? ütles Liivimaa Ratsaklubi esindava Erle treener, Miko ratsatalu perenaine Margit Rändur.
Kesiseks hindas ta Erle ja tema ratsu Fiasko ?ansse ka septembris toimuvatel täiskasvanute meistrivõistlustel. Sest Niitvälja Ratsaspordiklubi esindaja Kalli Kalbre võistlushobune Baltimor lihtsalt on parem taastuja kui Fiasko. Hobuse taastumisvõime on aga sel spordialal ülioluline: võistluspaari puhkepausile või fini?isse tulles lüüakse kell nimelt kinni alles siis, kui ratsu on edukalt läbinud veterinaarkontrolli, st et kui tema pulsisagedus on teatud tasemeni langenud.
“Möödunud aastal oli Erlel ja Fiaskol hea ?ilma teha?, sest Baltimor polnud veel seitsmeaastaseks saanud, enne seda aga hobust nii pikal maal starti ei lubata,? ütles Margit Rändur.
Kuna liider oli püüdmatu, ootasid Erle ja Fiasko hoopis ära, millal teine sama klubi võistleja Britt Truuts ning sama talli ratsu, poni Adidas ka rajale pääsevad. Ka eelmised ringid olid nad koos sõitnud.
“Kaks ühe talli hobust jooksevad koos palju parema meelega kui eraldi,? kinnitas Margit Rändur.
Õmblusmasin Adidas
Vaid kümneaastane Britt Truuts on tema tütar, kes hobustega piltlikult öeldes sünnist saati tegelnud ja kellele ratsu seljas 80 kilomeetri läbimine teab kui suur katsumus polnud ? eriti kui seda sai teha kodulähedasel tuttaval maastikul ja vanema trennikaaslase seltsis. Briti hobuse Adidase ristis neljanda põhiklassi võistleja, 14-aastase Hiiumaa piiga Kadi Nursi isa Andres Nurs õmblusmasinaks: tema tiheda sammu pärast. Nurs ise ostis Kassari tallidest ära tütre lemmikhobuse ja on valmis nii piigat kui ka hobust vajaduse korral teise Eestimaa otsa sõidutama.
“Tüdruk hirmsasti tahab ratsutada. Ja parem ma maksan praegu hobuse eest, kui plekin tulevikus kinni Wismari haigla arveid,? ütles Andres Nurs hiidlase otsekohesusega.
Kadi jaoks oli tähtsaim võistlus lõpetada ja punktid kirja saada: peale Eesti noorte meistrivõistluste oli ju tegemist ka hooaega läbiva viieetapilise sarja ühe osavõistlusega.
Vabaklassi võistlejad tulidki starti erinevate motiividega: kes tuli punkte koguma, kes kvalifikatsioonisõitu tegema (pikema distantsi starti ei pääse enne, kui oled end lühemal tõestanud), kes lihtsalt trenni tegema. Mullune Põhjamaade meister kestvusratsutamises, klubi Kuldne Kabi esindaja Heigo Rohtla tuli Kassinurme võistlema just treenimise mõttega: Põhjamaade meistri tiitel vajab peatselt ju kaitsmist.
Parim tulemus ei läinud arvesse
Küsimusele, kas kodus poleks parem harjutada olnud, vastas Rohtla eitavalt.
?Siin on korralik rada ette valmistatud ja teiste hobuste kohalolek mõjub ratsule innustavalt. Ka ise oled muudes tegemistes aja maha võtnud ja keskendud rajal toimuvale,? ütles Heigo Rohtla.
Mulluse tiitli võitsid nad koos ratsu Galarinaga Põhja-Rootsis 120-kilomeetrisel rajal sõites. Tänavu Hollandi meistrivõistlustel läbiti koos koguni 160 km.
“Mõned ütlevad, et 160 kilomeetrist õige kestvusratsutamine alles algabki,? ütles Heigo Rohtla muiates.
Ta ise on endine suusataja ja leiab, et kestvusratsutamisel on selle alaga palju ühisjooni. Ent lisaks sellele, et endal peab võhma olema, peab ka hästi hobust tundma. Hobune, kellega nii pikka maad sõitma minnakse, ei tohi aga rumal olla.
“Hobune on inimesest tugevam ja kui ta selle juures arukas pole, tekib palju probleeme,? ütles Heigo Rohtla, kes teenib igapäevaleiba üsna haruldases ametis: ta on nimelt Tallinna krematooriumi direktor. Hobusega looduses viibimine on sellele tööle mõistagi suurepärane vaheldus.
Rohtla ja Galarina sõitsidki välja selle võistluse suurima keskmise kiiruse ? 16,95 km/h. Parima tulemusena seda paraku kinnitada ei saanud. Määrustiku järgi saab nimelt kinnitada edetabelikõlbuliku tulemuse aste madalamal distantsil kui parim selle võistleja poolt läbitud distants. Rohtla puhul on parim tulemus aga 160 km ja 50 km jääb selles õige mitu astet allapoole.
Niisiis läksidki vabaklassi 50 km paremate tulemustena kirja Ratsarügemendi Klubi esindajate Mari Jürgensoni ja Brethila 12,6 km/h, nende klubikaaslaste Teele Tohveri ja Cadilaci 12,2 km/h ja Ratsaspordiklubi Parkuur esindajate Katrin Graversoni ja Admiral B 10,9 km/h.
Eesti noortemeistri tiitel läks Kelli Kalbrele ja Baltimorile (15,24 km/h), Erle Oja ja Fiasko ning Britt Truuts ja Adidas said vastavalt hõbe- ja pronksmedali. Tõsi, täpselt ühesuguse tulemusega ? 14,00 km/h. Vabaklassi 80 km distantsil olid kiiremad Ly Puri ja Nelli, teiseks jäid Virge Laur ja Filly-Bella. Mõlemad paarid esindasid Ratsaspordiklubi Parkuur ning läbisid võistlusmaa kiirusega 12,3 km/h.
Auhinnad panid seekord võistlejatele välja OÜd Siimusti Keraamikatehas ja Greif ning ASid A. LeCoq, Yit Ehitus, Regio, Dimela, Tartu Veski ja Rapo. “Pean võistlust igati kordaläinuks,? ütles võistluse korraldaja, Tartus tegutseva Ratsarügemendi Klubi liige Lembit Kalev. “Rada sai sel aastal koostatud mitmekesisem kui varasematel aastatel ja küllap see meeldis ka võistlejatele.?
RIINA MÄGI
