Puurmani rahvas arutleb juba pikemat aega, kes olla või minna. Et kas jääda Põltsamaa valla koosseisu või paluda end võtta vastu Tartu valda. Kui teema peale kaugemalt ja mittekohalikuna vaadata, siis ega täpselt n-ö kolimise eesmärgist aru ei saagi. Nii ühel kui teisel moel ollakse valla veerekese pääl, nagu öeldakse. On see keskus siis ühel või teisel pool Puurmani.
Äkki on nende rahvaliikumiste taga mitte majanduslik kalkulatsioon ja põhjalikud taustauuringud, vaid rohkem märkuandmise soov sellest, et senised otsustajad ehk siis Põltsamaa vallavalitsus pole Puurmani kandi rahvale piisavalt tähelepanu osutanud. Varemalt oli ju vallavanem kohalik mees ja nii tundis niigi ühinemisprotsessis oma vallast ilma jäänud rahvas end uues kooselus päris hästi esindatud olevat. Siis aga olukord muutus ja ühtäkki polnud Puurmani rahva soovid ega tahtmised justkui enam väga olulised. Tähelepanu koondus vallakeskuse tegemistele ja nii tundis Puurmani rahvas end hüljatuna. Solvumine kasvas pahameeleks ja selle tulemusel hakati lahutusest rääkima. Et vaat, pakin asjad kokku ja lähen ukse paukudes naabrimehe juurde elama. Vaata siis, kuidas sa siin hakkama saad!
Võib-olla tasuks siiski teise poolega veelkord rahulikult maha istuda ja asjad läbi arutada. Et mis kurvaks teeb ja mida saaks ette võtta ning paremini teha. Siis laabuks n-ö kooselu ehk taas ja ei peagi keerulist lahutusprotsessi ette võtma. Sest ikka tundub, et seal, kus meid ei ole, on rohi rohelisem ja vesi puhtam. Kas see alati nii ka päriselt on, on iseasi.
