Suured vaidlused on üles kerkinud siis, kui on jõutud konkreetsete muudatuste juurde. Kodurahu huvides on kogu eelnõu korduvalt kalevi alla pandud. Seetõttu tuleb tunnustada sotsiaalministeeriumi julget sammu asuda töölepinguseaduse uue eelnõuga jällegi tegelema. Tõenäoliselt päris lõplikku tõde selles eelnõuprojektis täna veel ei ole ja ühiste kompromisside otsimised seisavad mitmes küsimuses veel ees. Ega õigupoolest ilma raskete vaidlusteta ühtegi olulist seadust teha saagi.
Kehtiva töölepingu puudused
Praeguse töölepinguseaduse suurimaks puuduseks tuleb pidada liiga jäika töösuhete formaalse külje ettekirjutamist. Seevastu räägitakse töötamist üldiselt reguleerivatest printsiipidest vähe.
Näiteks on kehtestatud töölepingu kirjaliku vormistamise nõue. See on üldse eelduseks, et leping kehtiks. Tegelikult on ju tööleping vaid alus töö tegemiseks ja nii töötajad kui tööandjad peaksid ühiselt olema huvitatud, et selle sõlmimine oleks lihtne ja vajadusel tagantjärele kergesti tõendatav. Olgu selleks kasvõi vastastikuse meili- või kirjavahetuse kaudu.
Seevastu konkreetsed töötingimused peaksid olema töötajale alati kirjalikult esitatud. See lihtsuse põhimõte käib ka töölepingute lõpetamise kohta. Mida vabamad need kitsendustest on, seda julgemalt võivad tööandjad kasvõi ajutise majandusedu turjal uusi töökohti juurde luua. Tundub paradoksaalsena, aga see annab omakorda töötajale rohkem võimalusi kasvõi töötingimuste vahel valida ja ka enam omapoolseid nõudmisi esitada.
Meile tundub loomulik kehtivas töölepinguseaduses ette nähtud töötaja tööleennistamise võimalus. Aga kohtus saavutatud võidule järgneval tööpäeval võib tööle ennistatud töötaja kogeda, et ta pole seal tegelikult oodatud. Kohtuotsusega ei saa ju taastada töösuhte jätkamiseks vajalikku töötaja ja tööandja vahelist usaldust, sõltumata sellest, kes selle mõranemises süüdi oli. Mõlemale osapoolele oleks märksa mõistlikum, kui töölepingu väära lõpetamise eest nähakse ette mõjus rahaline kompensatsioon.
Kas minna ise?
Mäletan, et nõukogude ajal peeti töötamist silmakirjalikult igaühe auasjaks. Nüüd tuleb meil aga arvestada tõsiasjaga, et nii töötamine kui tööandjaks olemine ei saa olla kellelegi kohustuseks.
Samas ei vabasta ükski tööandja oma head töötajat niisama. Selleks on alati kas majanduslikku laadi või vastastikustest suhetest tulenevad põhjused.
Tegelikult ei luba ka uus töölepinguseaduse eelnõu õelal tööandjal töölepingut niisama üles öelda. Enne koondamist peab ta pakkuma töötajale teist tööd ja kui seda tõesti pakkuda pole, tuleb töötajale võimaldada vaba aega muu töö otsimiseks.
Ka saab juba töösuhte alguses omavahel või kollektiivlepingus kokku leppida, kui suur on võimalik koondamishüvitis ja kui pikk peab olema etteteatamise aeg.
Kindlasti mängivad siin suurt rolli töötaja haridus, kvalifikatsioon ja oskused. See omakorda peaks töötegijaid innustama rohkem osalema tööalastel koolitustel ja enesetäiendustel. See aeg, mil Eesti oli odava tööjõu maa, on otsa saanud.
Esmapilgul tundub õige ja mõnusalt rahakotti täitev, et puhkepäevadel töötamise eest on võimalik saada topelttasu.
See on paljudes töötajates tekitanud mõistetava soovi rabada ületunde või olla ametis just riigipühade ajal. Tegelikult ei ole see õige, sest tehakse seda ju oma tervise arvelt. Seetõttu ongi eelnõus vähendatud puhkepäevadel töötamise eest lisatasu saamist ja suurendatud töötajale täiendava vaba aja andmise kohustust.
Väärib märkimist, et ka töölepinguseaduse uus eelnõu ei luba töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja on rase või kasvatab alla kolmeaastast last. Samas, kui niisugune isik on absoluutselt hoolimatu oma töö suhtes, antakse tööandjale teatud juhtudel tema vabastamise õigus. Kusjuures just tööandja peab sellisel puhul suutma oma väiteid kohtus hiljem tõestada.
Praegune seadus ütleb, et töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal. Tegelikkuses on see pahatihti loonud olukorra, kus vallandamishirmus töötaja otsib abi pikaajaliselt haiguslehele jäämisest. Samas ei määra ka uus eelnõu ära, kui kaua selline vastastikune peitusemäng kesta võib.
?või lasta end koondada?
Valusaimalt on kriitikud reageerinud uues eelnõus toodud sätetele, mis vähendavad senisega võrreldes töötajate võimalusi saada kopsakaid koondamishüvitisi.
Ilmselt murtakse selles vaidlusküsimuses edaspidi veel tublisti piike. Aga eelnõu tekst on praegu tõesti koostatud selliselt, et see motiveeriks töötajaid majandusliku allakäigu trepil oleva tööandja juurest kiiremini lahkuma ilma ametlikku koondamist ootamata.
Samas on koondatud töötajal võimalik saada aktiivsel tööotsimise esimesel sajal päeval töötuskindlustushüvitist senikehtivast rohkem.
Seda summat tõstetud viiekümnelt protsendilt töötaja palgast kuuekümnele. Võib arutada, kas see määr on piisav või vajab eelnõu edaspidise menetlemise käigus muutmist. Kompromisse tuleb eelnõu arutelu käigus teha kindlasti mitmeid.
VÄINO LINDE,
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, Reformierakond
