Elitaristlikule valitsuskultuurile on iseloomulik, et eliit otsustab, mis on rahvale hea. Ehk vähemus valitseb enamust. Individualistlikule valitsuskultuurile on omane esindusdemokraatia, milles rahvas leiab enda hulgast kõige targemad ja paremad inimesed, kellel on visioonid, ning volitab neid enese eest otsuseid langetama. Kui aga rahvas selliseid ei leia või ei vali, kannatab ta ise oma otsuste tõttu. Kogukondlikule valitsuskultuurile on iseloomulik otsedemokraatia ja konsensuslik otsustusprotsess. See on väga aeglane ja tülikas, kuid selline ühiskond teeb vigu väga harva.
Põhjalik ajuloputusEesti oli esimesel iseseisvusperioodil üpris kogukondlik ühiskond, kus paljud otsused langetati just sellele valitsuskultuurile tüüpilisel viisil. Vene elitarism suutis viimase okupatsiooniperioodi põhjaliku ajuloputusega, mida nimetati nõukogude kollektivismiks, kustutada eestlaste mälust kogukondliku elukorralduse mälestused ja süstida selle vastu sellist vastikust, et isegi sotsiaaldemokraatiale polnud Eestis enam kohta.
Tänases Eesti peaks nagu valitsema individualistlik turumajandus ning otsustusprotsess peaks seaduste järgi toimuma esindusdemokraatiale vastavate põhimõtete järgi. Tegelikkus vastab aga rohkem sellele, mis on omane elitaristlikule valitsuskultuurile. Miks ma nii arvan?
Kuidas nimetada olukorda, kui vabariigi peaminister läheb täitevvõimu juhina ilma seadusandliku organi loata alla kirjutama lepingut, mis seob meid tuumajaama rajamise projektiga ja toob enesega vältimatult kaasa kohustuse investeerida edaspidi vabariigi avalikust varast summa, mis ilmselt ületab 20% vabariigi aastasest eelarvest?
Kuidas nimetada olukorda, kus ettevõtja investeerib mitukümmend miljonit krooni ettevõttesse, mis hakkab radioaktiivset ainet kasutades steriliseerima meditsiinivahendeid, kuid ei huvitu seejuures kohalike elanike arvamusest?
Kogukondlik valitsemiskultuur ka Eestisse?Austria on tänases Euroopas riik, kus ilmselt kõige edukamalt teostatakse kaasaegse kogukondliku valitsuskultuuri põhimõtteid. Sealsest otsustuskorraldusest rääkis Arhitektide ja Sisekujundajate Liidu suvepäevadel Roland Gruber, kes tutvustas seal muu hulgas Austria praktikat. Mille poolest see siis erineb Eesti omast?
Gruber kirjeldas juhtumit, kus uue lennujaama rajamisele eelnesid kolme aasta pikkused läbirääkimised lähedalasuvate külade elanikega, enne kui saavutati konsensus projekti teostamise suhtes. Teise näitena rääkis ta väikelinnast, kus selle keskväljaku ümberehitamise projekti alustati avatud ruumi diskussiooniga, kuhu kutsuti kõik linna elanikud. Projekti meeskond analüüsis diskussioonil tehtud ettepanekuid. Kõne alla jäeti kümme varianti, mida järgmisel päeval taas külaelanikele esitleti ning millest valiti välja kolm varianti finaaliks. Seejärel oli projekti kontor avatud 24 tundi ja kõigil oli võimalus veelkord projektiga tutvuda, küsimusi esitada ja ettepanekuid teha. Ning seejärel langetati otsus, kusjuures selles osalesid kõik külade elanikud.
Kui võrrelda neid juhtumeid, kus ühel juhul avaliku elu tegelased või ettevõtte juhid langetavad tagatoas kiirelt otsuse, kulutavad kõigepealt raha ja siis hakkavad kangelaslikult rahvaga võitlema, teisel juhul aga lastakse rahal kusagil mujal kasumit teenida, kulutatakse seesama poolteist aastat diskussioonile rahvaga ja alles konsensusele jõudmisel investeeritakse planeeritud summa, siis pole ilmselt raske arvata, kummal juhul on juhid õnnelikumad, edukamad ja ka rikkamad.
Eestimaa Rohelised on veendunud, et on saabunud aeg tuua Eestisse tagasi kogukondlik ühiskonnakorralduse vorm, vähemalt meie kohaliku elu tasandile. Oma tegudega soovime me sellise ühiskonnakorralduse vajadust tõestada. Esimeseks sellelaadseks teoks oligi Riigikogu erakorralise istungi kokkukutsumine.
PAUL TAMMERT,
Rohelise erakonna juhatuse liige,
majandusteadlane
