Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba on üles kasvanud terve põlvkond, kes ei mäleta maikuu esimesest päevast punaseid lippe ja loosungeid, vaid teavad hoopis volbriöö salapära ja ulakaid jutte sellest, kuidas nõiad sel ajal luudadel ringi kihutavad, nii et tulejutt taga.
Kahtlemata tunnistatakse pea 130 aasta eest Chicagos alguse saanud töörahva püha tänapäevalgi nii kogu maailmas kui meil, aga enam ei korraldata siin selle auks rongkäike, kuhu näiteks tudengitel vabatahtlik-sunniviisiliselt minna tuli. Nüüd on volbriöö meie kõrgkoolideski uljaste pidude päralt.
Külmadest aprillituultest pisut segaduses loodus võttis äsjastest soojadest päevadest võimaliku ja kiirustab. Rohi kasvab raginal, esimesed kevadlilled on õitsenud, kased siiski vaid kohati hiirekõrvul. Kärsitu kägu ei võta ilmselt südamesse vanarahva tarkust, et kui ta raagus metsa tuleb, tähendab see kehvapoolset suve, vaid hakkas juba nädala alguses kuulutama, millised metsatukad tema jagu on.
Kui suvi jahe, on kevad sageli leebem…? Lootkem, et volbrinõiad lõuna poolt soojemaid ilmu toovad!
