Kes arvab, et kõik Jõgeva Gümnaasiumi õpilased teevad kaasa selle kooli kuulsas kooliteatris Liblikapüüdja, see eksib: enamik neist on siiski lavakogemuse omamise seisukohalt täitsa “tavalised” koolilapsed. Eksib ka see, kes arvab, et teatriõpetust on kooli gümnaasiumiosa humanitaarkallakuga klassidele enam kui kümme aastat jagatud selleks, et neist näitlejad saaksid. Tegelikult teeb õpetaja Lianne Saage-Vahur humanitaarklasside õpilastega kord nädalas etüüde, improvisatsioone, mitmesuguseid kõne-, hääle- ja muid harjutusi selleks, et nad üheski elusituatsioonis krampi ei läheks, vaid alati end vabalt tunneksid. Ning et nad oskaksid suhelda, kaaslastega koostööd teha, end adekvaatselt väljendada ja ilusat eesti keelt rääkida.
“Miks me nii hea asja nagu teatrikursuse lõpuetenduste peale alles kaks aastat tagasi tulime, ei oskagi öelda,” sõnas Lianne. “Võidavad nendest ju kõik ? nii tegijad kui ka vaatajad.”
Ülemöödunud aastal käsitlesid lõpuetendused Eesti esimest rahvuslikku ärkamisaega, möödunud aastal teist ärkamisaega ning tänavu nägid siis koolikaaslased ja õpetajad XIIb klassi õpilaste esituses nelja lavastust teemal “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”. Küsimusele vastati nii publikut naerutades kui ka mõtlema pannes, nii Kiviräha teksti kasutades, “Pehmeid ja karvaseid” jäljendades kui ka täiesti omal viisil.
Üllatused
Neljaks lavastusgrupiks jagati klass nii, et lihtsalt võeti rivvi ja loeti neljaks.
“Kui ma neil ise grupid moodustada oleksin lasknud, oleksid tugevamad tegijad liiga ühte punti koondunud. Nüüd said kooslused enam-vähem võrdsed,” ütles Lianne.
Lavastamisprotsessi Lianne juhendajana ei sekkunud, seetõttu oli etendusi huvitav vaadata temalgi. Üllatusi oli tal, tõsi küll, vähem kui teistel õpetajatel.
“Klassijuhataja küsis pärast ühe poisi kohta, et mis valemiga too ometi lavale saadi. Ja mõne õpilase kohta saadi alles nüüd teada, et tal ka hääl olemas on,” muigas Lianne. “Aga valikuvõimalust me seekord ei jätnudki: kaasa tegema pidid kõik.”
Lianne sõnul tõi lõpulavastuste vaatamine rõõmsa äratundmise, et ka tänapäeva noor viitsib mõelda nii tõsiste asjade üle nagu oma maa ja rahva saatus. Hea meel oli õpetajal ka selle üle, et äärmuslikke materialiste, rullnokki, joodikuid ning mobiili- ja läptopihulle näitasid noored laval miinusmärgilistena: järelikult ei taha nad ise samasugused olla.
Vaatenurga otsingud
“Lõpulavastusi võetakse aasta aastalt järjest tõsisemalt,” ütles Lianne.
Mis ei tähenda, et lavastuste kallal töötamine abiturientidele mingi igav või tüütu kohustus oleks olnud. Vastupidi: nad nautisid seda ka ise.
“Pinge oli küll suur ja hirm selle ees, kuidas kõik lõpuks välja kukub, aga samas meeldis see lavastuse loomise protsess mulle ikkagi väga,” ütles Mariann Tihane, kes näitlejana ei teinud kaasa üheski tükis, küll aga oli ühe loo teksti põhiautor ja lavastaja. “Alustasime vaatenurga otsingust ning jõudsime ühiste arutluste käigus järeldusele, et me võime ju olla kriitilised, aga me ei saa kõike tänapäeva Eestis toimuvat siiski eitada, sest siis me eitaksime ju ka iseennast. Eesti ? see on ju eelkõige eesti inimesed, meie sealhulgas.”
Noore lavastaja sõnul tekkis trupis töö käigus nii pinge- kui kaosehetki, aga lõpptulemusega jäi ta siiski enam-vähem rahule ? eriti näitlejate tööga.
Nii Marianne kui ka tema klassivenna Tõnis Tamme arvates on teatriõpetuse tunnid väga vajalikud ja arendavad.
“Etüüdide, harjutuste ja rollimängude käigus inimesed avanevad ning vabanevad oma kompleksidest ja suhtlemisbarjääridest,” ütles Mariann.
“See ongi omamoodi pingete maandamise tund. Kui eelmistes tundides on mingid äpardused su endast välja ajanud, siis teatriõpetuse tunnis loksuvad asjad jälle oma koha peale tagasi,” lisas Tõnis.
Õigupoolest võiks teatriõpetus iga kooli õppekavas olla, sest teatud mõttes ongi kogu elu teater: paljud situatsioonid, millesse me iga päev satume ? tööintervjuu, sõnavõtt koosolekul, kliendiga suhtlemine jne ? on ju kui väikesed lavastused. Ja mis kõige tähtsam: teatriõpetus ei õpeta mitte niivõrd kellegi teise rolli täitma, vaid eelkõige iseendaks jääma.
RIINA MÄGI
