Tatjana Jeremejeva, viie lapse ema Tähkverest:
“Esimesed seened sain juunis, aga puravikke on sel aastal vähe. Seenemets jääb mu kodust mõne kilomeetri kaugusele, põhiliselt leian sealt tumedaid seeni soolamiseks. Riisikad on aga kõik ussitanud, vaid liitri saingi purki panna. Vanemale tütrele meeldib samuti seenel käia, nii et meil on juba paras varu korjatud. Suurele perele hea seeneseljankat teha. Kui tuleb vihma ja külmaks ei löö, siis tuleb veel seeni korjata. Maasikaid ja mustikaid olen samuti saanud. Kompotti ei oska ma teha, kõik läheb moosiks. Suhkrut käin ostmas Jõgeval, seal saab ühest poest ligi neli krooni odavamalt kui siit.”
Linda Metsik, pensionär Jõgevalt:
“Ennemalt sai tohutult palju metsas käidud. Kui oli võiseene aeg, sai Kaavere bussipeatuses maha mindud ? ja seeni kuipalju. Pohlal ja jõhvikal käisin Avinurme kandis. Pohlast ma enam ei hooli, aga jõhvikas peab olema. Tambin marjad pudrunuiaga katki, segan suhkruga pooleks ja söön nagu salatit. Nüüd toovad mulle metsamarju ja seeni head inimesed, vaid esimesed pilvikud korjasin oma kase alt. Oi, kuidas mulle meeldib seenekupatamise lõhn, selleta jääb sügisest nagu midagi puudu. Laste juurest maalt saan aiamarju, teen toormoosi. Suhkrut mul on ? vanainimene jõudis selle õigel ajal ära osta.”
Arvo Pakkanen, ehitusettevõtja Jõgevalt:
“Marjul pole käinud, aga möödaminnes olen seeni küll vaadanud. Tavaliselt Siimusti taga ja Linnumetsas, aga tänavu nägin väga vähe seeni ? ju see kuiv aeg on teinud oma töö. Mul veel eelmise aasta seenigi purkides: nii marineeritult, soolatult kui praetult. Peakski minema jälle metsa vaatama, ega päris ilma ei jää kunagi. Vahel, kui tuleb kõva seeneisu, saab poest ?ampinjone ostetud. Marjul ma ei käi. Minu marjamets on Tartu turg ? seal ei jää kunagi ilma. Ostan mustikaid ja jõhvikaid, need lähevad sügavkülma, sest marjad on naturaalselt paremad ja tervislikumad. Sõstrad, õunad, ploomid saan oma koduaiast.”
Pjotr Kostousov, põllumees Tõikverest:
“Elan päris metsa lähedal, aga seenele ja marjule pole sel aastal veel saanud. Kahjuks pole aega, ja kui ongi puhkeaeg, siis võtan selle puhkamiseks. Marjul ja seenel käimine on ju ka mingil määral töö. Eelmisel aastal siiski käisin korra-kaks seenel, marju pole juba ammu korjanud, pole enam vajadust. Seened on muidugi head, seenesoust eriti. Kui on seene- või moosiisu, tuleb ämma juurde minna. Ta on kõva metsaskäija ja moosikeetja, ega tema meid hätta jäta. Marja- ja õunaaeda meil ei ole ja ise moosidega ei jända. Vahel oleme keedist ka poest ostnud, ega see purgitäis nii palju ka maksa, et probleeme tekiks.”
Linda Noormägi, raamatupidaja Jõgevalt:
“Seenemetsas oleme jõudnud juba mitu korda käia. Huvitav, et tänavu on võiseened ja pilvikud ilusad, kuid isegi pisikesed tõmmuriisikad on juba ussitanud. Neid seeni ju ussid varem ei tahtnud. Talveks olen teinud mitu purki seenesalatit. See käib nii: pruunistan porgandi ja sibula õlis ära, siis panen sinna seened, lisan soola, suhkrut ja pipart, kõige lõpus panen äädika. Lasen umbes 12 minutit keeda, siis panen purki. Talvel nii hea kuuma kartuli juurde võtta! Aiamarju on mul endal, aga pohlad ostan turult. Selle paari liitri pärast ei tasu kaugele metsa sõita ja kallist bensiini raisata.”
Arvi Voolaid, karjak-söötja Torma vallast:
“Seeni ma tunnen ja mulle meeldib kõvasti seenel käia, aga marju ei taha ma mitte sugugi korjata. Oma koduküla metsi tunnen ma läbi ja lõhki, juba poisikesena käisin koos isaga seenel. Tavaliselt võtan ka nüüd kellegi metsa kaasa, sest ei taha just üksinda kolada. Kõige parem on korjata võiseeni ? kui leiad ühe, siis on läheduses teisigi. Nad on ka head suured ja ei lähe kupatamisel kokku. Seeni peab oskama leida, ega metsas saa uisapäisa tormata. Marjakorjamine ja moosikeetmine on meil ema asi, aga seente varumine jääb mulle. Seenesoust kuuma kartuliga on hää, aga veel parem, kui laual on ?sada? ja seened.”
ARDI KIVIMETS
