Hiljuti äratas kahel põhjusel meedias tähepanu näitleja, Nõmme Raadio eestvedaja ja radikaaliks nimetatud ühiskonnategelase Margus Lepa nimi. Esiteks naaseb Lepa taas kinoekraanile Kiirena Martin Alguse loodavas filmis „Talve”. Selle üle tunnevad kahtlemata heameelt kümned tuhanded filmisõbrad, Oskar Lutsu loomingu austajad. Aga küllap märksa sensatsioonilisemalt tuli fakt, et Margus Lepa on tõlkinud eesti keelde Adolf Hitleri teose „Mein Kampf” ( „Minu võitlus”).
Kui tõmmata paralleele Oskar Lutsu „Kevadega”, siis „Mein Kampfi” tõlkimine eesti keelde on kindlasti paljude arvates palju hullem ja kurjem temp, kui oli köstri meelest saksa poiste parve põhjalaskmine Tõnissoni poolt või Joosep Tootsi öine tonditamine, sauna akna puruks tulistamine või polka tantsimine Teelega.
„Mein Kampfi” eesti keelde tõlkimisega seotud hirmud ja ohud on üldjoontest põhjendatud ja arusaadavad. On ju selle autoriks 20. sajandi üks julmemaid diktaatoreid Adolf Hitler, natsismi ideloog, kes koos oma kolleegi ja konkurendi Jossif Staliniga eelmise sajandi suurima tragöödia valla päästis.
- aastal, seitsekümmend aastat pärast Hitleri surma, kui autoriõigused kadusid, ilmus Saksamaal „Mein Kampfi” kommenteeritud väljaanne. Ajakirjanik Andrei Hvostov kiitis just seda, et teosele olid lisatud selgitavad kommentaarid. Tema sõnul on saksakeelses raamatus kokku 3700 kommentaari.
Rahu, ainult rahu
Hvostov nimetas raamatut 20. sajandi üheks mõjukaimaks teoseks. „Kui see raamat avaldada eesti keeles kommenteerimata kujul, siis kahjuks on Eesti ühiskonnas väga palju inimesi, kes hakkavad seda lugema umbes nagu piiblit,” avaldas Hvostov telesaates oma kahtlusi.
„Mulle on põhikooli lastega tegelevad ajalooõpetajad rääkinud, et kusagil viiendas-kuuendas klassis tekib osadel poistel tohutu huvi Hitleri vastu. Paljudel läheb see huvi üle, aga paljudel ei lähe ka. Need, kellel see huvi üle ei lähe, ongi see seltskond, kellest me räägime kui paremäärmuslastest,” lisas ta.
Margus Lepa on usutluses telekanalitele Kanal 2 ja Tallinna Televisioon märkinud, et pidas oluliseks just originaaltõlget, mis võimaldab kõigil Hitleri kirjutatut vahetult ja segamatult hinnata. Samadest saadetest saime ka teada, et enamik suuremaid Eesti raamatukauplusi pole Lepa tõlgitud ja kirjastuses Matrix välja antud „Minu võitlust” müügile võtnud.
Usutavasti soovitakse nii hoida puhast, poliitiliselt kultuurset renomeed. Võib-olla tasuks aga piltlikult öeldes mõttes kümneni lugeda või öelda karlsonlikult: „Rahu, ainult rahu!”
Miks me peaksime tänases haritud ja kultuurses Eestis inimeste mõtlemisvõimet alahindama? Usutavasti suudab enamik meist „Mein Kampfi” lugeda tugeva kriitikameelega ja oma ajastu kontekstis võetuna.
„Mein Kampfist” on osanud lugu pidada ka Hitleri suured vastased. Teadaolevalt tõlgiti see Nõukogude Liidus vene keelde Stalini tellimusel ning spetsiaalselt talle. Mida rohkem oleme lugenud ja tunneme erinevatest ideloogiatest kantud ja erinevate diktaatorite kirjutatud teoseid, seda informeeritum on meie maailmapilt. See võimaldab ka mõista ja ette arvata võimalikke ohte ühiskonnaelus.
Teiseks tekitab sageli raamatu vastu liigset huvi just selle keelamine või varjamine. Nõukogude perioodil lugesid paljud noored kodudes keldritesse või põranda alla peidetud raamatut NSV Liidu okupatsiooni esimestest aastatest „Eesti rahva kannatuste aastad”, Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil” või soomlaste Martti Paloheimo, Mauri Rauhunkoski ja Mirja Rutaneni kirjutatud „Avameelselt abielust”.
Keelatud vili on magusam
Ajaloo tundmine võimaldab meil seda mitte ainult paremini mõista, vaid ka sellest üle olla. Terava kriitika osaliseks sai mõned aastat tagasi telesaates „Tujurikkuja” eetris olnud sketš küüditamisest. Teisest küljest hakati pärast seda ütlema, et suudame oma kõige kurjemat ja julmemat ajalugu vaadata läbi iroonia.
Omaette vingerpuss ajalooga, mis tõestas oskust sellega nutikalt mängida, toimus ka hiljutisel XX tantsupeol „Minu arm”, kus segarühmad tantsisid Ullo Toomi ja Boris Kõrveri „Kolhoositantsu”. Esmakordselt esitati seda tantsu aga kolhoosikorda üldistavas mängufilmis „Valgus koordis” ja siis saatis seda „Kolhoosilaul”, kus peaosalist mänginud Georg Otsalt kostusid sõnad: „Õnnele Stalin viib elu ja kodumaa. Elagu kaua ta! Temale au!”
Mis puutub Margus Lepasse, siis küllap tulevad temale kui tõlkijale süüdistused, et propageerib natsismi. Pärast Andres Maimiku ja Rain Tolgi dokumentaalfilmi „Radikaal” linastumist vastas Lepa ajakirjanike küsimusele tema natsismihuvi kohta järgmist: „Samamoodi olen läbi töötanud Eesti Vabariigi põhiseaduse, piibli ja koraani, Marxi, Aristotelese ja Konfutsiuse õpetused, Euroopa Liidu alusdokumendid, „Karupoeg Puhhi” ja palju muud. Ehk on nende seas veel midagi, mida ma poleks tohtinud lugeda ja seeläbi oma mõtlemist avardada?“
Ilmselt on sama totter kui raamatute keelamine, ka nende vägisi pealesurumine. Internetist Lenini teoseid tutvustavast leheküljest võib leida loo, mis ilmus viiskümmend aastat tagasi (24. juuli 1969) Jõgeva rajoonilehes Punalipp.
Artiklis kajastatakse statistikat, kui palju ühes või teises rajooni raamatukogus on loetud Lenini teoseid.
Kiita said näiteks Puurmani, Torma, Kaarepere, Rutikvere, Saduküla, Varbevere ja Pala raamatukogud. Iseärnis kiideti Puurmanit, kus ametlikel andmetel oli vaid üks õpilane, kes polnud lugenud ühtegi Lenini teost.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
