Sabas ootavale (oma silmaga nähtud!) maailma ajakirjandusele Riias intervjuusid andev president ütles peapõhjusena, miks tegi otsuse juba jaanuaris, mitte märtsis koos teiste Balti riikidega et ta soovib kasutada tekkinud aega läti ajaloo keerdkäikude selgitamiseks maailmale ja vältida kogu Moskva-temaatikat 12. märtsi kohalikel valimistel.
Jättes kohalikud valimised kõrvale, tasub ikkagi küsida, kui palju siis räägitakse maailmale läti ajaloost ja kuivõrd millestki muust. Tõsi, ilmus raamat Läti 20. sajandi ajaloost (ka vene ja inglise keeles), kuid kirjastustsükkel on nii pikk, et see raamat oleks ilmunud ka ilma Vike-Freiberga varajase sõiduotsuseta.
Kinkis Putinile raamatu
Ent kui palju teab muu maailm, kaasa arvatud Eesti, nüüd Läti keerulisest ajaloost enam? Võib-olla teab veidi rohkem, kuid meieni jõuavad pigem Vike-Freiberga märkused sellest, kuidas Balti ühtsus on kadunud ja et tegemist on kolme iseseisva riigiga. Kas selliste märkuste pärast tasus ikka langetada Moskvassesõidu otsus juba jaanuaris?
Rääkimata sellest, et Vike-Freiberga deklaratsioon Nõukogude okupatsioonist ja Läti 20. sajandi ajaloost kõnelev raamat, mille Vike-Freiberga kinkis Venemaa presidendile Vladimir Putinile Auschwitzi koonduslaagri vabastamise 60. aastapäeval 27. jaanuaril, on tagajalgadele ajanud Vene üldsuse ja televisiooni.
Jutt Nõukogude okupatsioonist paistab eestlase silmis muidugi õige, kuid on iseküsimus, kas sellest jutustavat raamatut tasub ikkagi kinkida Vene presidendile Auschwitzi koonduslaagri vabastamise 60. aastapäeval. Kas see on ikka parim viis läti ajaloo selgitamiseks, nagu president on lubanud teha?
Ei sõidagi Moskvasse?
Kogu selle tausta juures tekib üks kiuslik küsimus ? kas ei teinud Vike-Freiberga otsust sõita jaanuaris mitte sellepärast, et Moskvasse lõpuks… mitte sõita. Suurendada teadlikult tüli Venemaaga, tekitada endast Vene avalikkuses nii negatiivne imid? (ja praeguseks on see vist juba õnnestunud ? juba räägitakse plaanist Läti presidendi autot Moskvas kuidagi takistada), et lõpuks saab käsi laiutada ja öelda, et ehkki tahtsin sõita, ei saa teie, s.o. Moskva, mulle tagada julgeolekut ja seetõttu jääb sõit ära. Või siis variant, mida Vike-Freiberga mainis intervjuus Postimehele ? sõit jääb ära juba eos, sest Venemaa ei anna talle viisat.
Samas tuleb Läti presidenti kiita ? tal vähemalt on mingi plaan Moskva-sõidu asjus. Ei maksa unustada, et Moskva on pannud 9. mai pidustuste taha küllalt palju diplomaatilist kaalu, kutsudes sinna maailma riikide liidrid ja surudes vastava deklaratsiooni läbi ka ÜRO Peaassambleel.
Moskva hõõrus kindlasti käsi, teades, et Balti riigid ei saa Moskvasse sõitmisest niisama lihtsalt keelduda kui kümme aastat tagasi ja ootas, et Balti riikide presidendid sõidavad alandlikult kohale, tegemata mingeid omapoolseid algatusi. Vike-Freiberga vastus Vene diplomaatiale väärib aga märkimist ja jääb loomulikult küsida, millega vastavad nüüd Eesti ja Leedu president.
Erkki Bahovski, Postimees
