Oma 15 tegutsemisaasta kestel on vabatahtlik kodanikeühendus olnud veduriks mitmete Eestile oluliste looduskaitsetööde tegemisel, ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks. ELF on seda teinud koostöös eraisikute, firmade, kodanikeühenduste ja riiklike organisatsioonidega.
Eesti kauni ja hoidmist vääriva elukeskkonna säilitamine on ju meie ühine huvi. Kuid vahel on ühiste huvide kaitsmisest sugenenud arusaamatus, ELFi tegevust on tõlgendatud kui millelegi või kellelegi vastu olekut. Käesolev artikkel on kirjutatud selgituse ja seletusena 13. juunil Vooremaas ilmunud keskkonnaminister Villu Reiljani metsaseaduse teemalisele artiklile.
Kes haarab kirve?
Vahepealkirja all “Kriitikud haarasid kirve? väitis keskkonnaminister oma artiklis, et metsaseaduse väljatöötamisel kaasa löönud Eestimaa Looduse Fond tuli n-ö lõpusirgel välja eksitava kriitikaga. Kirve haaramine on väga jõuline kujund, eriti metsast rääkides.
Kuid mis siis tegelikult juhtus? Metsaseaduse väljatöötamisel tegutses ELF nii iseseisvalt kui Eesti keskkonnaorganisatsioone koondava katusorganisatsiooni ? Eesti Keskkonnaühenduste Koja ? egiidi all. Keskkonnaministeeriumi algatatud protsessis osaleti mitmeid päevi ja parema tulemuse nimel küsiti nõuandeid nii metsaomanikelt kui loodusteadlastelt. Kahjuks langes ELFi jõupingutus vaid näilise kaasamise ohvriks ? keskkonda puudutavad ELFi tehtud olulised kommentaarid seaduse eelnõule on jäänud vastuseta ja seadusest ka välja.
Kas kohalik elanik peab alati kulutama kohtuuksi, et kodupaik hoitud oleks? Vaid üks näide. Võrumaal Urvaste vallas asuvasse Ess-soosse plaaniti rajada turbakaevandus, millele Võrumaa keskkonnateenistus oli andnud kaevandusloa väljaandmiseks korralduse juba 14.10.2002, kuid Urvaste valla inimesed said sellest teada alles 2004.aasta augustis. Siis moodustati Ess-soo kaitsmiseks seltsing Roheline Urvaste, kes kaevandusloa väljaandmise otsuse vaidlustas ja kellele ka ringkonnakohus õiguse andis. Kas peab lugema päevalehtedest raamistatud pöördumisi keskkonnaministrile, kui hoogustunud kaevandustegevusest jäävad vaid karjäärid põlistele põllumaadele või rikutakse põhjavesi? Kuidas on ikka kaasamisele viitava ministri poolt riigikokku viidud metsaseaduse eelnõu korral võimalik, et Vabariigi Presidendile on esitanud ettepaneku selle tagasilükkamiseks Ambla Metsaühistu, Eesti Külaliikumine Kodukant, Hiiumaa Talupidajate Liit ja Türi Talunike Liit? Miks on see nii?
Uus metsaseadus ei kohusta arvestama teiega, isegi kui olete kavandatava raieala kinnistunaaber. Tulundusmetsa puhul lähtutakse vaid kasvava puu vanusest ja diameetrist, unustades sotsiaalsed (ulatuslike raietega võimalused marjul ja seenel käiguks vähenevad), kultuursed (kodukoha hoidmine) ja majanduslikus väärtuses võrdsed tingimused (maksuerinevused juriidilisest isikust ja eraisikust metsaomanike vahel). Metsade kaitsmise mõte pole majandamise piiramine ? mets pakub hüvesid ka teistele kohalikele elanikele peale metsaomaniku ja omab keskkonnakaitselisi kinnistuüleseid funktsioone. Väites, et põhilised raied toimuvad tulundusmetsades, kust saadav tulu sõltub esmajoones puude mõõtmetest ja vanusest, kuulutas keskkonnaminister üle 80 protsendi Eesti metsadest sisuliselt vaid raha väljatõstmise kohaks, millel keskkonnakaitseline üleriiklik tähendus puudub. Antud lähenemine toob kaasa selle, et metsamajandamiskava muutub sisulisest planeerimisdokumendist pelgalt bürokraatlikuks paberiks, mis pakub sellisel kujul kaitset metsadest raha välja tõstjatele. On selge, et ükski loodav regulatsioon ei tohi piirata normaalset ja mõistlikku metsamajandamist, kuid riik peab endale jätma võimaluse sekkuda, kui metsas hakkavad tegutsema inimesed, kes säästlikust metsamajandamisest ei hooli ja naabritegi metsaomandit kahjustavad.
Kahjuks pean viitama veel ühele meelevaldsele väitele Villu Reiljani artiklis ? liigseteks piiranguteks raiete tegemisel on nimetatud koguni ümbritseva metsamaastikuga ja ka naaberkinnistute metsade tervisliku seisundiga arvestamist. Kas see pole siis ebamõistlik ja eraomandit kahjustav, kui ühe-kahe ainult rahale mõtleva omaniku suurte raiete tõttu saavad tuulte poolt kahjustatud kõikide naaberkinnistute metsad. Kas naabri tegevuse põhjustatud tuulemurd minu metsas on ikka õiglane? ELFil oli selge ettepanek, et riik ei piiraks eri kinnistute piiril toimuvaid raieid, kui liituvate lankide pindala ei ületa seaduses maksimaalselt lubatud lageraiete pindala. On ju mõistlik, et riik jätab endale võimaluse sekkuda ka tulundusmetsade majandamisse, kui see üldistest huvidest lähtuvalt peaks vajalikuks osutuma.
Villu Reiljan väidab ka, et Eesti raielankide keskmine suurus on alla kahe hektari ja kui mõned omanikud hakkavadki ühel ajal oma kõrvutiasetsevaid küpseid metsi raiuma, siis jäävad langid ikkagi vaid nelja-viie hektari suurusteks. ?Haigla keskmise temperatuuri? põhimõttel on siin pandud ühte patta riigimetsas toimuvad lageraied ja erametsades toimuv. Vahest poleks pingelise riigimehetöö kõrvalt üleliigne ka mõnikord Eesti erametsadesse sattuda, et harjuda kinnistu piirist piirini raiutud lankidega. Suured raied on eelkõige probleemiks omanikku vahetavate kinnistute puhul ja on riigi tasemel vastutustundetu, kui riik ei jäta endale õigustki selliseid tegevusi kuidagi piirata.
Valik- või lageraie?
Palju on vaieldud lageraiete tähtsuse üle uues metsaseaduses. Oma avalduses on keskkonnaminister tõmmanud ilmselgelt põhjendamatu paralleeli valikraie ja illegaalse metsanduse vahele, süüdistades nõnda omanikku juba ette. Metsakasvatuse professor Hardi Tullus on kirjutanud, et püsimetsandus ja valikraie on kõige sobilikum just peremetsana majandavates erametsades. Oma artiklis toob härra Reiljan välja, et ehkki kriitikute väitel on lageraie kõige keskkonnavaenulikum raieviis, on hästi korraldatud lageraie siiski parem kui halvasti korraldatud valikraie. Omavahel võiks siiski võrrelda kahte hästi tehtud tööd, siinkohal siis head valikraiet ja head lageraiet. Halvasti tehtud lageraiest midagi hullemat meie metsades leida pole võimalik. Lahenduseks ei saa olla valikraie ja püsimetsanduse kaotamine, vaid pigem valikraiega seotud nõuete selgem sõnastamine. Hästi tehtud töö võiks olla eesmärk nii metsanduses kui ka sellealases seadusloomes. Eesti parimaid keskkonnaõiguse asjatundjaid Hannes Veinla on hoiatanud looduskaitseliste kaalutluste alahindamise eest Eestis just Euroopa Liidu kontekstis. Meil ei suudeta veel mõista, kui oluliseks väärtuseks loodust Euroopa Liidus peetakse, arendustegevuses lähtutakse kaalutlustest, kus majanduslikud ja sotsiaalsed väärtused on vähemalt võrdsed looduskaitselistega. Sellest arusaamatusest tulenevad õiguslikud riskid Eestis kasvavad välja mitte ainult vähesest teavitusest, vaid üldisest põhjusetult üleolevast suhtumisest Euroopale omasesse väärtustesüsteemi. Tagajärjed Eesti maksumaksjale ei ole ühest hetkest enam võrreldavad suhkrutrahvidega.
ELFi seisukohast peab uus metsaseadus käsitlema metsa paljusuunaliselt varieeruva tervikuna, mis toimib kinnistuüleselt ja on loomulik, et riik võtab endale kohustuse majandustegevust piirata, kui see kahjustab üldisi huve või looduskeskkonda. Mets Eesti rahvusliku rikkuse ja loodusressursina on tervik ja funktsioneerib ühtse ökosüsteemina, mis ei tunne omandipiire. Seda on nimetanud ka Eesti Vabariigi President Eesti metsanduse 85. aastapäeva tähistaval metsaloolisel konverentsil 14. novembril 2003: “…metsa tulus majandamine ei tohi ohustada nii metsa kui meie enda tulevikku. Seda tõde teavad ja järgivad ka paljud erametsaomanikud Eestis, aga kaugeltki mitte kõik.?
Eestimaa Looduse Fondi arvates ei suuda Riigikogus 7. juunil heakskiidu saanud metsaseadus praegusel kujul vastata Eesti metsanduse ees seisvatele väljakutsetele ja vajab mitmeid täiendusi. Tegemist on valdavalt majandushuvist lähtuva tekstiga, mille jõustumine seadusena nõrgendab kontrolli Eesti loodusvarade ja nende jätkusuutliku kasutamise üle. Samuti tekitab muret riigi suhtumine kodanikeühenduste kaasamisse. Eestimaa Looduse Fondi eesmärgiks on looduse põlisväärtuste kaitse ja nende väärtustega arvestav jätkusuutlik areng. Loodame, et samadest eesmärkidest lähtub oma tegevuses ka keskkonnaminister.
Jüri-Ott Salm,
ELFi juhatuse liige ja tegevjuht
