Eesti ettevõtete müügiga kaasnevad tavaliselt hirmud. Eriti veel, kui higi ja vaevaga rajatud, aastaid või isegi aastakümneid nullist üles ehitatud firma äkitselt kellegi teise omandusse läheb. Peljatakse, et kaovad töökohad, et kohalikku käibesse jääb vähem raha, et taristu kuivab kokku. Kui pole ettevõtteid, pole vajadust ka koolide, lasteaedade, kaupluste ja kõige muu järele. Alles jäävad vaid tööturule kõlbmatud isikud.
Tänapäeval see enam nii kohutav ei tundugi, sest üldine trend ongi tekitada peaasjalikult idufirmasid, mille tõelised viljad hakkavadki valmima siis, kui kogu ettevõte ideest teostuseni on investorile maha müüdud. Tundub, et see ongi elu norm.
Loomulikult on ka selliseid firmasid, õigem oleks öelda elutähtsaid tegevusi, mida ei ole võimalik kuhugi ega kellelegi maha müüa. Ka seda jääb paraku aina vähemaks. Me keegi täpselt enam ei tea, kellele kuulub mõni piimafarm või ka viljatöötluskompleks, kui seda just eraldi järele ei uuri. Ka põllumajanduses, meile strateegilisena mõjuvas toidutootmises, on võimalik, et omand on liikunud juba mujale ja tulu saavad meile teadmata inimesed.
Seda, et Avinurmes aastaid tegutsenud metallist konteinereid tootnud firma on saanud uue omaniku Soomest, tuleb võtta väga positiivselt. Kui keegi meid üldse mõistab, siis on need soomlased, kes on Eesti arengusse vast enim panustanud. Meil on lähedased keel, kultuur ja olemine laiemalt, mis annab lootust, et kohalikul tasandil töötav ja toimiv ettevõtte saab jääda siia ning toimida meile kõigi heaoluks.
