Nädalavahetusel Jõgeva alevikus Maaelu Teadmuskeskuse põldudel toimunud Eesti künnimeistrivõistlustel sai kündmas näha ka põllurobotit. Ei saa salata, et tegu on tohutu tehnoloogilise saavutusega.
TAAVI KELDER,
ajakirjanik
Põllurobotist ei osanud eestlased veel 20–30 aastat tagasi unistadagi. Midagi sellist võis näha võib olla üksnes filmides. Tollal võis põldudel näha veel isegi nõukogudeaegset tehnikat, kuigi siiamaile olid jõudnud juba ka võimsamad Lääne masinad, nagu John Deere ja Valtra.
Kui päris aus olla, siis mõni Belarus traktor künnab praegugi mõnes kohas maad. Jõgevamaal võis sel suvel näha koguni üksikuid vanu Niva kombaine vilja lõikamas.
Aga tehnika on edasi arenenud ja juba ongi meie maile jõudnud põllumajandustehnika, mis suudab põllutöid teha niimoodi, et masin liigub põllul ilma seda juhtiva inimeseta.
Töökohad ohus
Kas aga inimest ehk traktori roolis istuvat masinisti tulevikus siis enam vaja polegi? Kas pole vaja ka inimest, kes traktorile käskluse annab, kui palju ta peab päeva jooksul tööd tegema, millist põldu kündma või kuhu vilja külvama, kui palju väetist panema või millal alustama vilja koristamisega? Tõenäoliselt on siiski vaja inimest, kes traktorile kütuse hangiks, masina tangiks ning selle põllu äärde treileriga kohale viiks.
Kui Eestisse on jõudnud esimesed robottraktorid, mis saavad kõigi põllutöödega hakkama nii, et peremees võib jala üle põlve visata, siis tekib siit ometigi loogiline küsimus, mis funktsiooni hakkab siis tulevikus täitma inimene, olgu selleks põllumajandushariduse omandanud põllumees või mõni väiksema haridusega farmitööline.
Milline rakendus leitakse maatalus sirgunud noormehele või neiule? Kindlasti on kellelgi vastus olemas ning lubatakse helgelt tulevikutöökohti, mis muidugimõista eeldavad ka vastavat väljaõpet ja kvalifikatsiooni, samuti ohtralt digitaalseid oskusi.
Valimised lähenevad ja erakonnad ning valimisliidud on hakanud üha valjemalt kõnelema sellest, mida kõike peaks tegema, et elu Eestis paraneks. Ühed räägivad maksude langetamisest, teised julgeoleku tagamisest, kolmandad töökohtade loomisest, neljandad sellest, et maakool peab säilima või et külas peab alles jääma ka pood.
Võib vist julgelt arvata, et keegi ei sooviks seda, et eesti rahvaarv üha kasvaks ja lapsi sünniks juurde, aga samal ajal peaksid osad eestlased tulevikus näiteks Tallinna tänavatel kodutu ja töötuna ringi hulkuma hakkama või toituma prügikastidest pudelite korjamisest. Võib olla on tegu äärmusliku näitega, aga paraku peab arvestama sellega, et töökohad ei teki kusagile iseenesest – umbes nii, et riik loob mingid formaalsed töökohad ja kõigile jagub neid.
Kui tehases võtab üks robot ära nelja inimese töö ning põllul üks künnirobot ühe masinaoperaatori töö, siis reaalsus on paraku see, et need neli tehasetöölist ja see üks traktorist peavad hakkama endale uut tööd otsima. Mõistagi on ümberõppe võimalused. Tehasetööline võib edaspidi hakata tööle kusagil kontoris arvuti taga, traktoristist võib saada puhastusteenindaja, autoremontija või võsalõikaja. Aga neid töökohti pole piiramatul hulgal. Igale poole tuleb juurde „robottöökohti“. Robotile ei pea ju palka maksma ja mis peamine – robot ei jää kunagi haigeks. Keegi inimestest jääb aga selle tulemusena lõpuks ikkagi ilma töökohata.
Uutmoodi põllumajandus
See, et Maaelu Teadmuskeskuse põllul sai näha kündmas masinat, millel pole juhti, on uhke värk küll, aga miks siis koolitatakse ametikoolides inimesi põllumajandustöödeks, kui reaalseid töökohti hakkab sektoris pigem vähemaks jääma.
Järvamaa kutsehariduskeskus peaks seega hakkama koolitama hoopiski arvutispetsialiste, mitte loomakasvatajaid.
Tõsi on see, et asjaolu, et künnimeistrivõistlustel nägi esimest korda põllurobotikündi, muutis need võistlused omal moel fenomenaalseks.
Masinat põldu kündmas vaadates meenus mulle millegipärast aga midagi 1990. aastatest. Kui õppisin veel algkoolis, oli mul klassijuhatajaks üks eestimeelne ning maaeluga lähedalt kursis olev naine. Sageli rääkis ta sellest, kuidas vanasti oli ikka nii, et kui põllumees läks kevadel põllule, siis kõigepealt maitses ta mulda, et tunnetada, kas aeg on küps kevadkülviga alustamiseks.
Kui meil aga kaovad töökohad põllumajandusest ning kui masinal pole enam rooli keeravat juhti vaja, siis on tulemuseks see, et üha rohkem töökohti muutub selliseks, kus tuleb hommikust õhtuni pigem arvuti taga istudes mööda saata. Siis kaob selline osa põllumajandustööst, kus põllumees reaalselt põllul käib ja olukorda oma silmaga hindab.
Tekib küsimus, kas inimene mitte ei kaugene sel moel maast ja maaelust.
Tehnoloogilise arenguga võiks edasi liikuda küll, kuid ohtu ei tohiks sattuda teatud töökohad, mis toovad siiski teatud osale elanikkonnast leiva lauale?
