“Karuputk on kaheaastane taim. Kui teise aasta taimedel õisikud maha lõigata, kuivavad nad peatselt ise ära,” ütles karuputkehävitaja Aivar. “Valmivate seemnetega õiesarikad põletame ära. Idee järgi võiks need ka maa sisse kaevata, aga kaheksa 250-liitrise kilekoti täie taimmaterjali jaoks augu kaevamiseks tuleks kopp kohale tuua. Kui arvestada, et ainuüksi ühe õisiku peasarikas on oma paarsada seemet, siis võib öelda, et selles lõkkes hävib praegu miljoneid seemneid, mis oleksid maasse sattununa veel kümne aasta jooksul idanemisvõimelised.”
Tänu mõni aasta tagasi keskkonnaministeeriumi poolt algatatud karuputke võõrliikide tõrje programmile on Sosnovski karuputke levikualad välja selgitatud ja kaardistatud. Nende kaartide järgi looduskaitsekeskuse lepingulised putkehävitajad kolooniaid otsivadki.
“Mind aitab see, et olen Jõgeva- ja Tartumaal, kus ma karuputkekolooniaid hävitama pean, oma põhitöö tõttu üsna palju ringi liikunud,” ütles Aivar. “Kohalikest elanikest pole alati teejuhtidena abi. Kuigi inimeste teadlikkus on tänu aktiivsele selgitustööle suurem kui mõni aasta tagasi, leidub ikka veel neid, kes ei teagi, et neil kuri vaenlane otse õue all kasvab. “Oi, kas see ongi?” küsitakse üllatunult, kui Sosnovski karuputke näpuga kätte näitan.”
Tähtis järjekindlus
Lisaks kaardile on putkehävitajatele ette antud ka see, kus tuleb kasutada mürgitamis- ja kus lõikamistaktikat. Esimese aasta taimede puhul kasutatakse rohkem esimest, teise aasta taimede puhul teist. Lõikamistöö puhul on oluline, et käepärast oleksid korralikud oksa- ja hekikäärid, mürgitamise ajaks tuleb selga panna kaitserõivad ning pähe näomask ja respiraator.
“Mürgi pritsimist kasutatakse tänavu esimest aastat, varem ainult lõigati,” selgitas Aivar.
Kõige tähtsam on Sosnovski karuputke hävitamisel tema sõnul järjekindlus: kui ükski aasta asjadel niisama minna lasta, siis muutub eelnev tegevus kohe mõttetuks. Selleks, et mürgisest ja vitaalsest võõrliigist enam-vähemgi lahti saada, tuleb järjepidevat tööd teha vähemalt kümme aastat.
RIINA MÄGI
“Natuke rõõmsamaks on pilt juba läinud, aga on ka kohti, kus karuputk veel hullusti võimutseb,” ütles Aivar. “Jõgevamaal on kõige problemaatilisemaks näiteks Pala kant, kus karuputk mahajäetud tootmishoonete ümber lokkab.”
Kohalikud inimesed saavad Aivari sõnul kaasa aidata noorte karuputketaimede mahaniitmisega. Tõsi, seda tehes tuleb olla väga ettevaatlik, et nahk taimemahlaga kokku ei puutuks. Öösel, mil on pime ja fotosünteesi ei toimu, olevat karuputk, muuseas, vähem ohtlik.
Kääbused tillipeenras
Kui palju tema ja ta paarilise suguseid karuputkehävitajaid üldse looduskaitsekeskuse teenistuses on, seda Aivar ei teadnud: ta on siin-seal kokku puutunud küll oma ametivendade töötulemustega, aga mitte nende endiga.
Aivar ise mäletab aega, kui Sosnovski karuputke ohtlikkusest veel suurt ei teatud. Siis tegi ta isegi koos perega putkekoloonia taustal pilte.
“Igavesed vinged pildid olid: olime putkede keskel kui kääbused tillipeenras,” meenutas Aivar.
Riiklikku putkehävitusprogrammigi suhtus ta algul umbes nii, et ise tõite vaenlase sisse, katsuge temaga nüüd ise hakkama ka saada. Nüüd on temast saanud aga päris veendunud putkehävitaja. Lähitulevikus tegutseb ta rohkem Tartumaal, Jõgevamaale on tal uuesti plaanis jõuda sügise poole.
Omaenda 186-sentimeetrist kasvu arvestades oletas Aivar, et selle koloonia pikim karuputk on vähemalt kolme meetri kõrgune. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT?
