Eile kavandasin matka Karulaande. Just seal lähedal oli hiljaaegu vahejuhtum seeneliste perega. Nemad taganesid tagajalgadel karu eest Amme jõe voogudesse, olid seal seni, kuni mõmmik neid vaatamast tüdis ja lõpuks tulid jälle kaldale. Vahepeal ilmad jahenenud, suplus poleks enam nii mõnus.
Oma perekond soovitas mind retkele saates mitut võimalikku tegevuskava:
Plaan A – Kõnele karuga!
Räägi midagi, räägi rahulikult, karule meeldivad erinevad jutud. Selgita asju, luba talle midagi, ärata lootust. Kumedahäälselt, sisendusjõuliselt. Aga ära kasuta vanu igavaid loosungeid! Kui karu samas talveunne jääb, on sellel omad tagajärjed.
Plaan B – Ehmata karu!
Tao kokku potte-panne, mängi suurt trummi! Pottides asjad sees, suure trummi viisid bänditegijad ära. Aga mul on väike vilepillide kogu Lätist Põhja-Makedooniani! Leedu savivile võiks sobida küll, mahub taskusse ka. Valju tooniga ning parasjagu häälest ära, tasub ehk proovida?
Plaan C – Võta kaasa relv!
Kus on mu nahktupes Brasiilia jahinuga? Kunagi oli kuskil, aga nüüd pole tükk aega näinud. Katseks kobasin tunkede küljetaskut. Leidsin telefoni ja autovõtme vahelt seenenoa ja sirutasin armsa abikaasa poole. Hakkas naerma küll! Kui seda teeks ka karu, olekski korras.
Matk turbaaukudeni kollakate kukeseente juurde sarnaneb iga kord seiklusspordiga. Vahepeal teeradasid ei ole. Pole ka korjamisväärt seeni-marju, uhkeid puid ega ilusaid lilli. Ainult looduslik mitmekesisus. Langenud kasetüvedest on lihtne üle saada, aga kuuskedest keerulisem. Need ripuvad teatud kõrgusel. Alt tuleks roomata, pealt kõhuga upitada. Seal jälle kuivanud oksatüükad nagu kammipiid. Kui rondid on maas mõlemat pidi, tuleb valida pragu, kus jalga välja ei vääna.
Esimese tunni otsisin õiget kohta. Lähenesin metsakvartalile külje pealt ja läksin vist liiga kaugele. Siis tulin mööda lagendikuserva tagasi. Lagendik on tore nimi alale, kus nõges, tapp ja humal kasvamas puusadeni või rinnuni. Takerdud ja ei saa sinna ega tänna. Aga pokud kopra langetatud tüvede kõrval on ka kavalad. Panevad jala taha ja kukutavad porisse pikali.
Hakkasin juba kahtlema, kas õige koht oli selles metsas või hoopis lagendiku taga. Igaks juhuks kõndisin üle kattekollaga kaetud platside, ületasin rontide ja roigaste abil paar kraavi ja vaatasin otsivalt ringi.
Seisin keset kollakate kukeseente klumpi. Kas sa ikka tead, kuidas nad välja näevad? Pealt märkamatud hallikapruunid nagu koltunud haavalehed. Kui aga oranže jalgu näed, avanevad su silmad! Klumpi selles mõttes, et neid võib korjata nagu lilli ükshaaval või kimpudena. Pika ja madala kraavi äärest, selle ühest ja teisest servast, sain esimese 10 liitrise pangetäie. Siis nägin ka 100 aasta taguseid turbaauke. Vahepeal tibutas vihma. Õige pisut, vihmajakk polnud siiski õige mõte. Puuladvas arvustas mu välimust ja tegevust pikalt pasknääripere.
Eraldi räägiks põdrakärbestest. Nemad teevadki Karulaanest karulaane. Seni kuni sa kaapad neid mütsi tagant kuklalt kahekaupa, on kõik veel korras. Aga kui 3–4 kaupa ja samal ajal maanduvad paar uut laubale ka, kisub pisut närviliseks. Tunned, kuidas üks konksjalg hiilib abaluude vahelt üle selja tunkede hargnemiskohta ja teine tuleb sealt talle vastu. Sain siiski hakkama.
Saabus õnnis hetk. Põlvitasin turba- ja palusamblal ning kogusin kahe käega seeni tõstes teist pangetäit. Pasknäärid olid lõpetanud, põdrakärbsed pidasid vahet, higi kuivas ära. Natuke igav hakkas. Mõtlesin, et helistan karule ja kutsun ta seltsi. Lappasin telefonimärkmikku üles ja alla, aga tuli välja, et oli jätnud karu numbri sinna salvestamata. Lohutasin end mõttega, et küllap tal on tegemist ja kas ta viitsikski üle latsuva sambla siia jalutada. Karuga jäi kohtumata.
Teine pang ei tulnud enam päris täis. Kolme tunni järel olin auto juures tagasi ja peagi ka kodus. Varsti lõpetab 70 kraadi juures vuhisev kuivatusmasin esimese laadugi kahandamise ning see tuleb uuesti täis tõsta. Kuivatatud kollakad kukeseened on head!
JAANUS JÄRS,
vaatleja
