Kanuumatk vähese vihma ja üllatava puändiga

Öeldakse, et nimi ei riku meest. Aga mõnikord kehtib põhimõte, et nimi ei ütle veel midagi. Näiteks kanuumatkasõbrad Anatoli, Ants, Kalle ja Leino tõdesid, et Väike Emajõgi näeb vähemasti enne Võrtsjärve suubumist välja tunduvalt suurem kui Suur Emajõgi.


Kassinurmes elavad Anatoli, Ants ja Kalle ning Leino, kelle elu ja töö nüüdseks Jõgevalt Tallinna viinud, on, pehmelt öeldes, kanuusõltlased. Jõgevamaa parematel kanuujõgedel, Põltsamaal ja Pedjal, on nad aastate jooksul nii palju sõudnud, et neist hakkas juba villand saama. Ka Navesti on paaril korral ära proovitud. Seepärast otsustati tänavu minna kodunt veidi kaugemale – Väikesele Emajõele.

Mine tea, kas meestel muidu sellist mõtet oleks tulnud, aga tänavuse matka kavandamisel oli neile abiks Põltsamaa ettevõtjalt Kalle Teraselt (temalt on Kassinurme mehed nii mõnekski matkaks kanuud rentinud) saadud mahukas veematkakaartide komplekt, mis valminud Eesti ja Läti ühise projekti tulemusena ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel. Kui mehed kõik need marsruudid, mida seal kirjeldatud, läbi tahaksid proovida, tuleks neil vähemalt saja-aastaseks elada ning selle juures nii hea tervise juures püsida, et mitu päeva ühtejärge “mõla anda” jaksaks.

Väikese Emajõe “vallutamist” alustasid matkasellid Valgamaalt Tõlliste vallast, täpsemalt Tartu-Valga maantee Sooru silla juurest.

Ehkki matka alustati reedel pärast tööpäeva lõppu, jõuti enne õhtupimeduse saabumist veel päris pikalt sõuda. Telkimiseks valiti pealtnäha päris kena kõrge koht. Paraku muutus laagriplats, kui seal natuke ringi oli liigutud, parajaks mülkaks. Ühe koha peal mehed seista ei saanudki, sest tundus, nagu hakkas maapind neid endasse imema. Telgid oleksid vist ka, kui kauem oleks magatud, hommikuks poolenisti maa sees olnud. Aga see on kanuumatka omapära: kui pimedaks kiskuma hakkab, tuleb vee pealt ära tulla ja ruttu laager üles lüüa. Ja valida pole tihti aega, vaid tuleb võtta see koht, mis parasjagu võtta on.

Kalle traditsiooniline

Teisel päeval hakkas matkaselle kimbutama vihm. Õnneks polnud see kuigi tugev. Tallinnas jäeti just sel päeval üks noorte tantsupeo kontsert ära, aga kanuumatkajatel ei keelanud keegi edasi sõuda. Ja kilekeebid hoidsid riided kuivad. Tagavarariided olid kõigil kaasas, aga neid vaja ei läinudki. Kolmas, viimane matkapäev oli natuke ilusam.

Antsu ja Anatoli jaoks tegi matka natuke huvitavamaks see, et neil oli võimalus vaadata jõe poolt samu paiku, kus nad möödunud aastal autoga olid käinud. Neil on peale kanuumatka nimelt kombeks igal suvel ka üks autotuur teha. Seekord käidi näiteks veeanumaid täitmas Jõgeveste lähedale, Väikese Emajõe äärde rajatud Greete motellis, mida mullu korraks uudistamas jäädi: tegemist on nimelt väidetavalt Eesti suurima palkehitisega.

Kassinurme kanuumatkajatel on aastatega välja kujunenud oma toitumistavad. Üheks söögikorraks keedetakse näiteks kindlasti purgi-borši, millele annavad kodusema maitse keedetud kartulikuubikud ning praetud sink ja sibul. Ja Kalle teeb üheks söögikorraks kindlasti “Kalle traditsioonilist”, mis tähendab tursamaksakonservist tehtud võileivakatet.

Ta lisab tursamaksale hakitud keedumuna ja sibulat.

“Mu meremehest tädipoeg teeb ikka sellist võileivakatet ja mina olen temalt selle retsepti üle võtnud. Kodus me sellist asja naljalt ei söögi, aga kanuumatkal teen seda alati,” ütles Kalle.

Toidu valmistamiseks tuleb muidugi kõigepealt tuli üles teha. Tulematerjali leidmine oli seekord mõnes kohas päris keeruline, sest valmis puudevaruga Riigimetsa Majandamise Keskuse lõkkeplatse selles piirkonnas polnud. Metsikumatelt kaldaaladelt leiti veel mingit risu, aga neis laagripaikades, kuhu oli ka maa poolt ligipääs, oli sadade meetrite raadiuses kõik põlev kraam ära korjatud.

Väikese Emajõe kui kanuujõe kohta ütlesid mehed, et see oli justkui pensionäride jõgi: vaikne, rahulik ja kärestiketa. Jõe ülemjooksul oleks mõni olnud, aga Soorust allvoolu mitte.

Ants, seltskonna ainus pensionär, täpsustas siiski, et pensionäridele sobiks mõni kiirevoolulisem jõgi, kus vähem sõuda tulnuks. Väikesel Emajõel tuli aga kõvasti “mõla anda”, sest vool kanuu liikumisele palju kaasa ei aidanud. Mida lähemale Võrtsjärvele, seda aeglasemaks vool läks. Eriti aeglaselt liikus edasi Antsu ja Anatoli paat. Neil jäigi omavahel selgeks tegemata, kas see oli tingitud kanuupäras istunud Anatoli laisast mõlatööst või Võrtsjärvelt puhunud vastutuulest.

Omavahelised suhted on kanuumatka oluline külg.

“Selles seltskonnas on omavahelised suhted ammu paika loksunud. Seepärast on hea kindel tunne koos välja minna,” märkis Leino.

Kui küsisin, kas matkal midagi naljakat ka juhtus, ütlesid mehed, et mingi killuviskamine käis kogu aeg, aga kes kohapeal polnud, neile ei ütle need killud midagi. Siiski, peaaegu iga kord saab nalja tee küsimisega. Seekord küsis Anatoli ühelt jõe ääres kalastanud mehelt, kui palju Pikasillani maad on. Too vastas: “Kolm käänakut veel ja olete kohal.” Aga tegelikult tuli veel neli tundi sõuda.

“Käänakute vahed olid lihtsalt kole pikad,” kommenteeris Ants.

Viie rikkama hulka

Matkal panid mehed tähele nii mõndagi. Anatoli avaldas heameelt selle üle, et Eesti inimesed on hästi omandanud põhimõtte: kui tuled loodusesse, siis võta pärast oma prügi kaasa. Ants aga tõdes, et mootorpaadiga jõel sõitjaid polnud üldse nii palju, kui nad kartnud olid. Ja need vähesed, keda kohati, olid väga viisakad: isegi siis, kui matkajad kanuudega kaldal olid, võeti hoog maha, et laine kanuusid üle ei ujutaks.

Umbes neljakümne kilomeetrine matk lõppes puändiga. Viimaseks kanuupäevaks oli Anatoli telefoni aku “otsad andnud”, Kalle Terase telefoninumbrit aga teiste telefonides polnud. Nii ei saanudki mehed kanuuomanikule teada anda, millal ja kuhu ta neile vastu võiks tulla. Aga kui esimene paatkond matka lõpp-punkti, Pikasillale, jõudis, oli seal, piltlikult öeldes, samal minutil kohal ka Teras. Mehel tulnud lihtsalt mõte, et läheks õige vaataks, kas need neli reisiselli hakkavad juba kohale jõudma…

Antsu, Anatoli, Kalle ja Leino arvates pole suvi ilma kanuumatkata üldse mingi õige suvi. Ühe Pedja jõel teoks saanud matka järel olid mehed küll peaaegu seda meelt, et sellist katsumust pole suvesse vaja (tookord tuli neil kanuusid jõkke kukkunud puude pärast iga natukese aja tagant maad mööda vedada), aga kui matkast natuke aega möödas oli, leiti, et on ikka vaja küll.

Leino on näiteks viimasel ajal päris palju reisinud. Euroopa põnevamad paigad on juba peaaegu üle vaadatud ning põigatud Jaapanisse ja Austraaliassegi, ent paar-kolm päeva kodustel vetel kulgemist teeb tema meelest ikka hingele head. Mis siis, et pärast matka Tallinna bussile minnes meenutad oma teibiga lapitud jalavarjude ja järel lehviva lõkkesuitsulõhnaga pigem paadialust kui korralikku riigiametnikku.

Kalle lisas:

“Kui töölt tuled, ootavad ees kodused mured, kui kodunt tööle lähed, siis töömured. Aga kanuumatkal oled mõlemast vaba. Päeval on mõnus ajatu kulgemine mööda vett ning õhtuti mõttetalgud ja maailmaparandamine lõkke ääres. Kui need asjad, millest me nende aastate jooksul rääkinud oleme, kõik teostunud oleksid, oleks Eesti juba ammu viie rikkama ja elamisväärsema riigi hulgas.”

Kuna kanuuhooaja lõpetamise saunaõhtu on meestel veel pidamata, ei ole selge ka see, millisele jõele tuleval aastal minnakse. Aga arvata võib, et valitakse selline, mis võrreldes Väikese Emajõega teravamaid elamusi pakub.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus