Nii, nagu koduski sünnivad kõige mõnusamad mõtted ja õigemad otsused enamasti köögilaua taga, on ka Kamari küla paljud ilusad ja suured ettevõtmised saanud alguse just samast köögi kõrvalt söögitoast. Siin on maha peetud näitemängu- ja lauluproovidki. “Oma küla värk,” ütleb seepeale kokaproua ning lisab: “Uks on ju hommikust õhtuni lahti.”
Nagu oma kodus
Kui sügisel Tallinnast järjekordselt Kamari küla tegemisi filmimas käidi, sedakorda põllumajandusministeeriumi tellimusel, oli filmirahva esimene käik enesestmõistetavalt siiasamasse kööki Kalli juurde. “Neile tundus millegipärast väga huvitav, et seltsi eestseisja on kokk. Sattusid filmimisega nii eufooriasse, et oleksid mulle või potti pugenud,” naerab Kalli. Kui siis filmimist juhatanud Mart Taevere oli seinal veel Kalli Kadastikule kodutütarde ja noorkotkaste juhendamise eest antud maavanem Aivar Koka allkirjaga tänukirja märganud, leidis ta, et ju vist on see Jõgevamaa eripära, et olulised tegelased on siin Kokad või kokad.
On siis filmimiste ja kokandusega kuidas on, aga tundub, et Kalli rõõmsameelsus ja optimism tõmbavad inimesi ligi. Kui ta 1997. aasta 15. augustil Kamarisse elama ja tööle tuli, hakkasid siinsed asjad juba mõne kuu pärast edenema. Kalli seda siiski päris oma teeneks ei arva. “Siin on tegijaid olnud kogu aeg. Tegelikult oli Ines Kuusk see, kes sama aasta detsembris inimesed kokku kutsus. Tema jõust üksi jäi väheks, oli vaja kampa. Soodus pinnas oli olemas ja rahvas oli vaikelust tüdinenud,” leiab Kalli sellele ajale tagasi vaadates.
Kallist sai aga tasapisi üks liikumapanevaid jõude. “Mis siis ikka, teeme ära,” oli ta öelnud, kui tuli jutuks mistahes ühisettevõtmine, siis juba esimene külapäev ja hiljem omaaegse Kamari Haridusseltsi taasloomine.
Mitte sädeinimene, vaid sädelev
Kui Eestimaal on külaelu edendajaid hakatud nimetama sädeinimesteks, siis Kalli kohta öeldakse Kamaris, et ta pole mitte ainult sädeinimene, vaid lausa sädelev, kes pillub sädemeid igasse ilmakaarde. “Nagu öeldakse, tantsib, laulab, lööb trummi ja on alati valmis käed külge lööma,” ütleb infotoa juhataja Marju Kalbus ning tunnistab, et sellist inimest siia vaja oligi. Tema pidavat ikka kõikjal asjade ilusamat poolt näha oskama ja kui keegi mistahes üldise või ka isikliku murega tema poole pöördub, püüab alati aidata.
Kui küla juhtgrupi ärgitusel esimeste ühistegemistega maha saadi, oli tunda, et siin võib mistahes asju korda saata. “Vägisi ju ühtegi inimest midagi tegema panna ei saa ja üksi ei lükka midagi käima, kui teised kaasa ei veere,” ütleb Kalli. Tänaseks on siinne elu veerenud edasi üpris jõudsalt ja nii, et Kamarit teatakse juba üle Eesti. Enam ei peagi täpsustama, et Kamari küla asub kunagises Sakalas. Selline nimi on jäänud vaid bussipeatusele. Küla on endale oma ettevõtmiste ja väljanägemisega ise kindlalt nime teinud.
Suurem tõuge asju edasi ajada tuli ilmselt pärast seda, kui oli hakkama saadud esimese külapäeva korraldamisega, kuhu tuli kokku üle kolmesaja inimese.
Ametlikult jõuti aga Kamari Haridusseltsi taasasutamiseni 7. novembril 1999. aastal. Siis oli seltsi taasloojaid kokku 19. Paika pandi viieliikmeline juhatus, kes enda seast valis esimeheks Kalli Kadastiku. Nüüdseks on Kalli juba mitmel korral uuesti etteotsa valitud. “Kedagi mul meelitada ja eriti tagant tõugata pole vaja olnud. Lihtsalt arutame, et võiks hakata tegema seda või teist ja siis hakkamegi asju ajama,” ütleb Kalli. Niimoodi, kodusel moel, olid nad koos Ines Kuuse ja Marju Kalbusega alguses seltsi põhikirjagi koostanud. “Mina koorisin köögis kartuleid, Marju passis akna peal, et lapsed õuest kaugele ei läheks ja Ines pani kirja, mis me siis koos välja mõtlesime,” meenutab Kalli. Tänaseks küünib seltsi liikmete arv juba kuuekümne ligi. “Ei ole sugugi nii, et see on vanade inimeste ettevõtmine, meil on noori päris palju, perede kaupa.” Ühised tegemised on aga kõikide, kogu küla jaoks. Nii võib seltsi algatuseks lugeda nii infotoa asutamist, staadioni ja tenniseväljaku tegemist, tiigi renoveerimist ja metsa spordiraja rajamist kui ka palju muudki.
Rõõm ühistest asjadest
Ühisüritustest ja ettevõtmisest on Kalli ise koostanud virna albumeid. Sealt on hea näha, mis kõik koos tehtud. Rohkesti on pilte Otepääl perespordipäevadel käimistest, mida on tehtud juba viis aastat järgemööda, pannkoogikohvikutest, rohketest talgutest, lilleseade, klaasvitraa?i, savivoolimise, siidimaali, lapitehnika kursustest, kangakudumisest jms. Eriti palju on jäädvustatud lasteüritusi ja -laagreid. Peale kõige on Kamari noorkotkaste ja kodutütarde tegevuse poolest tuntud nii Jõgevamaal kui ka üle Eesti. Võtmeisik on siingi Kalli Kadastik. Alguse sai see kõik aga seoses tema enda noorima tütrega, kes kodutütrena tegelikult ema juhendajaks palus. Praegu on selle kandi noorkotkaste ja kodutütarde rühm Hele-Mall Epro ja Kalli Kadastiku juhendamisel ümbruskonnas ainus omataoline. “Meie lapsed oskavad orienteeruda, päästa ja üksteisega arvestada,” on Kalli rahul. Ta on omal algatusel õpetanud lastele ka lauakatmist, harjutanud üksteist tähele panema. “Sellest on vähe kasu, et muudkui räägid ja räägid, kuidas teist austada ja enda kõrval märgata tuleb. See kõik tahab harjutamist,” leiab ta.
“Ükskord rääkisime Hele-Mallega, kui lastega laagris olime, et mis ometi meid koos lastega siia öösel metsa ajab, võiksime selle asemel vabalt kodus teki all magada. Aga siis jälle mõtleme, et lapsed on meiega harjunud ja kes teine nendega ikka välja lähekski. Laste silmaring laieneb ja ka me ise saame mõndagi näha ja kogeda. Eks see ikka üks eneseväljendamine on, ju vist kaasa sündinud,” arutleb Kalli ning tunnistab, et ega ta vist ei kujutakski ette sellist tööle-koju elu. “Ma pole päris vagaselt kusagil saanud olla, kooliajast peale, ikka mingi tegutsemine on kaasas käinud, laulukoorid ja ansamblid.” Ka Kamari naisansamblile asus ta siia tulles appi uut eluvaimu sisse puhuma. Praegu on ansambli 30. sünnipäeva puhul valmimas plaat, mille esitlemist on loota märtsi lõpupoole.
Linnatüdrukust maanaiseks
Kunagi oli vanaema Kallile soojalt soovitanud kokaametit, et siis on soe töökoht kindlustatud ja kõht ka alati täis. Tüdruk ei osanud sel ajal ennast tulevikus kokana küll ette kujutada. Elu aga viis ometi Kalli edaspidi just seda ametit pidama ja nüüdseks on ta kokatööd teinud juba seitseteist aastat. Kamaris tuleb tal peamiselt laste kõhutäie eest hoolitseda – kolm korda päevas lasteaed, üks kord koolilapsed ja lisaks veel töörahvas ja ühisüritused. Teiste eest hoolitsedes, suheldes ja külaasju ajades tuleb enamasti alles õhtul meelde, et ise pole veel söönudki. Selles, et söögitegijal endal kõht täis on, polnud vanaemal omal ajal ilmselt õigus.
Kalli on aga pärit Paide linnast ning nii kokaamet kui ka maaelu tulid aga hoopis hiljem. Paides oli ta hoopiski muuseumitööl ja kultuurimälestiste kaitse inspektor ning õppis selle kõrval kolm aastat ülikoolis kaugõppes ajalugu. Siis tuli aga mehe vanemate kutsel kolimine Põltsamaa kanti ja sellega jäi õppimine katki. Sestpeale sai põlisest linlasest maainimene, kes enam linna tagasi pole kippunud ja ühtegi tööd ei ole peljanud. Ameteid on peale kokatöö olnud muidki: karjalaudas öövalvurina, kaalumajas kaalujana ning isegi talunikuelu ja loomapidamine on ära proovitud.
Mõned päevad tagasi oli Kallil 50. sünnipäev, juubelipidu aga peetakse omade keskel täna. Toidutegijad ja lauakatjad on aga sedakorda Kalli tütred Pirkko, Carmen ja Kirly ning Carmeni 10-aastane tütar Carina.
VAIKE KÄOSAAR
