Saduküla kardiklubi asutanud ning Kuningamäe kardiraja nüüdisaegseks kompleksiks renoveerinud Peeter Kallasmaa on korra ka kardiroolis võistelnud. See oli Poolas ühel veteranide võistlusel, kus ta saavutas kolmanda koha, kuid põhiliselt on ta olnud oma poja Toomase mehhaanik. Toomas Kallasmaa tuli 1991. aastal Sojuz A- klassis Nõukogude Liidu meistriks ning tema poeg Kaspar teeb praegu nii Balti liigas kui ka Eestis peetavatel võistlustel kardisõidus mehetegusid, olles ise alles 16 aastane.
Peetri lugu
Peeter Kallasmaa oleks ka noorena tahtnud kardiga sõita, kuid kui ta oli 16 aastane, suri tema isa. “Mul on kolm nooremat õde-venda, pidin tööle minema. Saduküla sovhoosis töötasin peaenergeetikuna. Pojal oli huvi kartide vastu, 1981. aastal ehitasime maja külge suure garaaži, ja nii see algaski. Kardisport polnud siis väga kallis ala, palju võis teha ise.”
Saduküla kardispordiklubi kasvas välja 1981. aasta 5. septembril tööd alustanud Saduküla kooli tehnikaringist Klubi alustas kahe poisiga, need olid Tiit Rüütli ja Toomas Kallasmaa, kuid hiilgeaegadel kuulus sinna 18 noort. Esimene õppesõit tehti Saduküla sovhoosi töökoja õuel 1982. aasta mais. Peeter Kallasmaa lisas, et sovhoosi abi ning toetuseta poleks klubi iialgi nii suureks ja võimsaks saanud, nagu see oli.
Kardisport on isade ja poegade sport. Isade abi oli möödapääsmatu remontimisel ja konstruktoritöödes. Rahast rääkimata. Näiteks NSVL koondise kart maksis 3500 rubla, tavaline juunioride klassi kart 1200 rubla. “Olen kogu aeg seda meelt olnud, et poisse tuleb toetada siis, kui neil huvialaringides abi vaja on,” ütles Peeter Kallasmaa.
Sellepärast moodustatigi kaheksakümnendate lõpus klubi juurde kooperatiiv “Kart”, mis korraldas võistlusi ning valmistas kartautodele detaile. Osad neist müüdi maha ja teenitud raha eest soetati kulukamaid kardidetaile. Kooperatiivil oli kaubaveoauto ja buss. Vastastikuse koostöölepingu alusel tehti ka majandile mehhaanikatöid.
Algul treenisid kardiklubi poisid Aravete kardirajal. Kuningamäe kardiraja täieõiguslikuks omanikus sai Saduküla kardispordiklubi alles 1996. aastal. Kompleksi nüüdisajastamist alustati uue rajakatte paigaldamise ning radade rekonstrueerimisega. Uus rajakate saadi 2003. aastal. Kohviku ja kardikuuride kõrvale kerkisid saunamaja ja spordihoone-remondihall. Järjepidev arendamine on viinud selleni, et Kuningamäe kardirada on üks paremate tingimustega radasid Eestis. Abikaasa Tähte on olnud nõu ja jõuga toeks Peetri tegemistele nii omal ajal poja Toomase võidusõitude perioodil kui ka praegu Kuningamäel.
Kardispordiga tegelemine on väga kallis, sellepärast on varasemaga võrreldes ka oluliselt vähem võidusõitjaid. Praegu on populaarne hobikartidega sõitmine. Kuningamäel on hobikardid olnud juba kümme aastat, tänavu saadi Leader-projekti toetusega kümme uut masinat. Kodulehelt infot saanud inimesed tulevad meelsasti sõitma, on käidud ka Peterburist ja Pihkvast, samuti Lätist ja Leedust ning kõige kaugem külaline on olnud Austraaliast. Hobikartidega sõitjaid on piisavalt ka Põltsamaal.
Toomase lugu
Esimest korda istus Toomas Kallasmaa kartautosse kaheksa- aastaselt. See oli Saduküla sovhoosi töökoja hoovis. Ise mäletab ta sellest ainult meeletut hirmu. Tema õnneks masin aga tookord ei käivitunudki. Esimesel võistlusel Viljandis osales ta juba üheksa-aastaselt. Enne seda tehti Kuningamäe rajal korralikult trenni.
Raskeid võistlusi on Toomas Kallasmaal olnud elu jooksul väga palju, üht eraldi välja tuua ta ei oska. “Eestis oli sel ajal, kui mina võistlesin, konkurents väga tugev. Häid sõitjaid oli nooremates vanuseklassides väga palju. Kes finaali ehk 30 parema hulka jõudsid, olid tõelised ässad. Finaalist väljajääjad sõitsid pärast eelsõite koju. Paljude hinnangul oli just see põlvkond konkurentsitihedamaid, ” lisas ta.
Toomas Kallasmaa ütles, et neid, kes rajal üksi väga kiiresti võivad sõita, jätkub. Parim sõitja on ikkagi see, kes suudab teha kõige õigema valiku võistlusolukorras, kus rajal on rohkem sõitjaid. Tema sõnul pole rajal aega mõelda, otsus olukorra lahendamiseks peab tulema kohe. Kui jõuad rajal kellelegi järele, on näiteks viis võimalust, mida teha. “Mõtlemiseks aega pole. Head sõitjad selekteeritakse välja nii, et nad teevad viiest võimalikust kõige parema valiku. Sõidetakse instinktidega ja need pole õpitavad. Väga paljude spordialade puhul räägitakse, et kõik on treenitav. Mina ütlen, et instinktid pole treenitavad, need kas on või neid pole, ” tunnistas mees.
Üheksakümnendatel aastatel, kui Toomas võistles, olid võistlusdistantsid lühemad ja sõitjaid oluliselt rohkem. See tähendas, et tippu jõudmiseks tuli rajal teha ainult õigeid otsuseid.
Toomas Kallasmaa kõige edukamad aastad kardisportlasena olid 1988 – 1994, siis võitis ta lisaks NSVL meistri tiitlile ka juunioride ja täismeeste arvestuses medaleid nii Baltimaade kui ka Eesti meistrivõistlustelt.
Pärast tippkardispordiga hüvastijätmist alustas ta võistlemist vormeliga. Esimene sõit sai tehtud juba 1993. aastal, seejärel võistles ta kaks täishooaega (1994 – 1995). Tol ajal sai loota ainult oma rahakotile ja nii tuli võistlemises kümneaastane paus. Päris eemale Toomas aga võidusõidust ei jäänud. Ta oli mehhaanikuks ringrajasõitjale Jaak Maatenile ning ehitas ja tuunis mootoreid teistelegi võidusõitjatele. 2005. aastal soetas ta toetajate abiga vormeliauto Reynard 893 ning alustas 2006. aastal taas võistlemist. Aastate jooksul on koju kuhjunud hulgaliselt medaleid ja karikaid.
Praegu Toomas Kallasmaa enam ei võistle, välja arvatud mõned veteranide võistlused. “Olen pühendunud oma poja treenimisele. Aga ta ei ütle ka, et ei lähe enam iialgi võistlema. Kui vähegi aega ja võimalusi tuleb, ehk proovib ta taas talvel koos pojaga jäärada sõita. See oleks kõrvalhobi, aga selleks peab aega olema. “Aga see võistlus peab mulle ka midagi pakkuma, ” lisas ta.
Mis puudutab poeg Kasparile sponsorite ja toetajate leidmist, siis see kõik käib isa hinnangul tutvuste abiga. “See on keeruline, peab olema häid tuttavaid, kellel on näiteks heal järjel ettevõtmine. Ukselt uksele käies ja toetust küsides on tulemus null. Tehnikasport on väga kallis ja ainult oma rahast paraku ei jätku. Oleme Kaspariga teinud otsuse, et kasutame tehnikat, mis kardimaailmas nn kuninglik klass – KZ2. Selles masinaklassis on ka mujal maailmas võimalik sõita tiitlitele, mis pole võimalik enamikus Eestis sõidetavates kardiklassides. Kohti, kuhu minna, on palju. Küsimus on selles, kuidas Kaspar edasi areneb ja kui palju me suudame leida toetajaid.”
Kaspari lugu
Kaspar sõitis esimest korda kardiga seitsmeaastaselt Kuningamäe kardirajal, isa oli päris esimesel sõidul temaga koos julgestuseks kaasas, püsti raami peal poisi selja taga. Juba esimesel sõidul lükkas Kaspar jala gaasipedaalil sirgeks – isa lendas raamilt ja poiss sõitis rajalt välja. Isa vigastas pisut jalga. Videosse ema Annika seda sõitu võtta ei saanudki, sest kaamera ei käivitunud. Järgmisel sõidul oli Kaspar juba ettevaatlikum.
Vanaisa Peeter mäletab, kuidas umbes nelja-aastane Kaspar ATV rattad taeva poole keeras. Poiss kukkus maha, kuid suurt viga ei saanud. Vanaisa küsis kohe, kas ta tahaks edasi sõita. Laps oli nõus veel ühe ringi tegema. “Ma kartsin, et talle jääb eluks ajaks hirm mootorsõidukite ees,” tunnistas vanaisa. Tema kartused osutusid asjatuiks.
Toomas ja Annika Kallasmaa pere tavaline nädalavahetus kardihooajal näeb välja nii, et isa Toomas sõidab koos Kaspariga juba neljapäeva õhtul ära, sest reedel tuleb korralikult trenni teha ja laupäeviti on tavaliselt võistlused. Tagasi jõuavad nad enamasti laupäeva öösel. Koju jäävad ema Annika koos tütarde Anette ja Renataga. Mõnikord sõidavad nemad ka võistluspäevaks isale ja vennale kaasa elama.
Kui võistlused peetakse näiteks Aravete või Rapla rajal, siis sinna on Põltsamaalt küllaltki vähe maad. Hiiumaale Käinasse, kus samuti korralik kardirada, minnakse kogu perega – niikaua, kui mehed trenni teevad, saab naispere mere ääres olla. Pereema on abikaasa ja poja hobiga leppinud, “Ema toetus on väga oluline, siis tulevad ka tulemused,” nentis ta.
Kaspar ja Toomas peavad võistlustehnika ettevalmistamisega ise hakkama saama, neil eraldi mehhaanikut palgatud pole. Vahetevahel on neil võistlustel abiks mõned head sõbrad ja tuttavad. Näiteks masina tipphäälestamisel on abiks autoelektrik-diagnostik Albert Särg Viljandist. Pärast kooli- ja tööpäeva askeldab meespere tihti Kuningamäel töökojas ja seda aastaringselt.
Hobikardiga sõites pole vaja käike vahetada, need on otseveolised ning sõitja saab pedaalitunnetuse ning roolikeeramise kogemuse. Kuuekäigulise kardiga saab sõitja aga kätte käiguvahetuse oskuse. Toomas ja Peeter Kallasmaa peavad just käiguvahetusega masinaid õige tunnetuse saamiseks oluliseks, sellepärast hakkas ka Kaspar sõitma KZ2 klassis. “Käiguvahetusega kart on ikka see õige kart, kust tulevad tulevased vormelipiloodid,” ütles vanaisa Peeter Kallasmaa.
Kokku on Eestis viis KZ2 klassis sõitvat noormeest, Lätis ja Leedus on aga sõitjaid palju. Konkurentideks oma masinaklassis peab Kaspar leedukat Paulius Paškevičiust ja lätlast Raivo Luhset. Lätlaste ja leedulastega saavad eestlased hästi läbi, hoolimata sellest, et nad üksteisele tugevat konkurentsi pakuvad.
Suurematest avariidest on Kaspar õnneks pääsenud. Tõsisem õnnetus juhtus Kuningamäe kardirajal, kui ta veel otseveolise Raketi-klassi masinaga sõitis. “Tegin kiires kurvis spinni, mootor läks tagurpidi käima, andsin veel gaasi juurde ning kihutasin vastu barjääri,” rääkis poiss. Õnneks pääses ta kergema kaelavigastusega. KZ2 masinaga sõitis ta Leedus kurvist välja ja umbes 130-kilomeetrise tunnikiirusega vastu piirdeaeda. “Minuga ei juhtunud midagi, aga aed läks küll katki ja kardi nina samuti,” tunnistas ta.
Emale kodus kõigest võistlustel juhtunust ei räägitagi. Tehnikaspordis tuleb ikka ette ebaõnnestumisi, kas siis masina või sõitjaga. Näiteks Lätis Madonas sõitis kaasvõistleja kokkupõrkes Kasparil üle käe, viga sai kart, poisil õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Kaspari kardi küljes on nüüd kaamera, Kaspar ja Toomas saavad pärast sõitu kõik uuesti üle vaadata ning analüüsida.
Tehnika areneb ja võidusõitjad peavad ajaga kaasas käima ning uuendusi tuleb paratamatult teha.
“Kui ainult raha hakkab määrama, kaob võidusõit ära, käiakse ainult oma uhkeid masinaid näitamas. Euroopas aetakse taga aina paremaid ringiaegasid, meil on ikka nii olnud, et tullakse kokku ja tuntakse koosolemisest ning võidusõidust rõõmu. Võidab see, kes parasjagu võidab. ” Esikohta Kaspar ei fetišeeri, tema jaoks on olulised kogemused ja võidusõit. “Kui saad 22 sõitja hulgas teise koha, on see oluliselt tähtsam kui kolme-nelja hulgas esimeseks sõita. ”
Sügiseti ja kevaditi peab Kaspar koolist reede vabaks küsima, muidu tal võistelda ei õnnestuks. Õpetajad suhtuvad puudumisse mõistvalt, loomulikult tuleb poisil kõik tööd järele teha.
Kaspar teab tehnikast palju rohkem kui tavaline koolipoiss. Tehnikasport arendab laiemaltki: Kaspar on võistelnud töö- ja tehnoloogiaolümpiaadil, sest tal on erinevate masinate käsitsemise oskused ja ta oskab lahendusi välja mõelda. Vabariiklikult olümpiaadilt tõi ta koju disaini eripreemia.
Tulevikus plaanib Kaspar võidusõitu jätkata. Kuhu ta ükskord välja jõuab ja kas temast tuleb lõpuks esimene eestlane, kes F1 jala ukse vahele saab, pole teada. Huvi ja tahtmist masinaroolis jätkata tal praegu jagub. Isa vormeli rooli on Kaspar juba istunud ja sellega võistelnudki. Muidugi on see automudel konkurentide omast oluliselt vanem, kuid tänu täiustamisele ja nüüdisajastamisele saab sellega teistele arvestatavat konkurentsi pakkuda.
Ema Annika sõnul on ka Kasparil kodus juba pikk riiulitäis karikaid. Kui poeg isa jälgedes edasi käib, siis on varsti tervet tuba tarvis, et isa ja poja karikad koju ära mahuksid. Kui poeg kardirooli istub, siis see on juba nii tavaline, et ema ei pabista. Vormeliga kihutamine on hoopis teine tera. Ema Annika tunnistas, et tunneb veidi hirmu, kui Kaspar suurema ja kiirema masinaga rajal kurve võtab. Samas on ta uhke, et isa ja poeg koos sellise mehise ja tehniliselt keerulise spordialaga tegelevad.
i
HELVE LAASIK
