“Kümme isamaa kõnet? räägib sellest, kuidas Ants Paju annetustepõhise projekti tulemusena sai aasta tagasi Põltsamaa Sõpruse parki püsti Tauno Kangro monumentaalskulptuur “Kalevipoeg kündmas?. Ühest küljest on see portree konkreetsest mehest, kes teostab üht konkreetset ideed, teisest küljest aga üldistus: filmis nähtava põhjal saame aimu, milliste probleemidega tuleb kokku puutuda ja kui palju energiat kulutada inimesel, kes otsustab ühe kaua endas kantud ja hulga raha neelava mõtte üksnes annetuste abil teoks teha.
Erinevad inimesed ja ilmedFilmivaataja on tunnistajaks Antsu arvukatele telefonikõnedele ja silmast silma vestlustele inimestega, kellest üks või teine asi oleneb, monumentaalskulptuuri teekonnale Tallinna lähedalt firma ARS Monumentaal valukojast läbi Kose ja Paide Põltsamaale, samuti avamispeo ettevalmistustele ning avamispeole endale.
Dünaamilistesse tegutsemist täis kaadritesse lõikuvad Antsu mõtisklemised selle üle, miks ta niisuguse hullumeelse asja ette võttis, ning mitme annetaja (Urmas Sõõrumaa, Viktor Saarestik, Heldur Meerits) selgitused, miks nad Antsu projekti toetasid.
Eriti liigutav on lõik sellest, kuidas kena kuldses eas proua õmbleb Eesti lipu värvides kangastest kokku hiiglaslikku katet, mis monumentaalskulptuurilt pidulikul avamisel eemaldatakse.
Teine ere lõik, mis kindlasti meenub, pärineb avamispeo ilutulestiku ajast: skulptor Tauno Kangro juhhuutab ja raputab võidukalt rusikat, Ants Paju jaksab aga veel ainult õnnest nutta. Erinevad inimesed ning nende erinevad näoilmed ja reaktsioonid ? neid saabki jälgida terve tunniajase filmi jooksul.
Vastuseta küsimused
Dünaamilisus ja mosaiiksus on kahtlemata filmi positiivsed küljed. Samas lähtub neist ka üks küsimus, millele allakirjutanu kui Kalevipoja Sõpruse parki saamise lugu liialt hästi tundja pole pädev vastama.
Küsimus ise on aga selline: kas inimene, kes asjast oluliselt vähem teab, ikka saab aru, mis sebimine seal kogu aeg käib ja mis on üksikute kontekstist välja rebitud tekstilõikude mõte?
Kas vaataja, kes ei tea midagi Sõpruse parki istutatud nimelistest ja mälestuspuudest, saab näiteks aru, mida tähendab Antsu avamispeo eelses mõtiskluses väljend “Mikule tuld viima? või “Akelile tuld viima?? Kas vaataja, kes ei tea midagi Antsu korraldatavatest Suure Tõllu nimelistest heitjate-tõukajate võistlustest, saab aru, mis teda ühendab Aleksander Tammert juuniori ja Virgilijus Aleknaga? Kas tagamaade mitteteadja saab aru, mispärast tekib skulptuuri paigaldamise käigus konflikt Antsu ja Tauno Kangro vahel?
Tõsi, ka ma ise ei oskaks välja käia head retsepti, kuidas vaatajale rohkem infot anda, ilma et linateos filmist telesaateks ei muutuks. Kaadritaguse saatetekstiga? Tiitritega?
Palju nägusid
Nagu Ants Paju varemgi rõhutanud, oli filmi Kalevipoja Sõpruse parki saamise loost vaja muu hulgas selleks, et tänada kõiki selle projekti heaks annetanuid. Filmi lõputiitrites ongi ära toodud annetajate nimekiri, mis on üüratult pikk.
“Kujutage ette, kui palju kulus Antsul aega ja energiat, et kõigi nende inimestega läbi rääkida!? ütles Põltsamaa abilinnapea Tiit Kulu. “Kusjuures annetuste kogumine oli ainult üks osa tööst selle projekti kallal. Ning Kalevipoja-projekt pole ainus sedalaadi projekt, mille Ants edukalt lõpule on viinud. Nii kolme aasta taguse graniitskulptuuri festivali ajal Sõpruse parki loodud skulptuurid kui ka “Kalevipoeg kündmas? lisavad meie linnale atraktiivsust. Hea, et skulptuuride sünnilugu ka filmides jäädvustatud on. Neid saavad vaadata ka järgmised põlvkonnad.?
Ants Paju ning kirjanik ja re?issöör Valentin Kuik tunnevad teineteist tegelikult juba oma pool sajandit: sellest ajast, kui esimene Põltsamaa ja teine Puurmani keskkoolis õppis.
“Aga tegelikult pole Antsu vaja üldse pikalt tunda, et tema olemust ära tabada,? ütles Valentin Kuik. “Ta on tänuväärne portreteeritav, sest ta ei karda end avada ega olla selline, nagu ta on. Ning tal on lõpmatu hulk erinevaid nägusid, mitte üks kurb, üks tõsine ja üks lõbus, nagu paljudel teistel.?
?Kümme isamaa kõnet? on Valentin Kuigi sõnul väga odavalt tehtud film. Kui tavaliselt pannakse dokumentaalfilmi tegemiseks mängu umbes miljon, siis antud juhul saadi hakkama pisut rohkem kui saja tuhande Eesti Kultuurkapitalilt saadud krooniga.
Küsimusele, mille arvelt siis kokku hoiti, vastas Kuik, et eelkõige katsuti hakkama saada minimaalse arvu võttepäevadega. Ning ega tegijatele endile ka just palju taskutesse pudenenud.
Järgmisena tahaks Kuik teha filmi omaenda hiljuti Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud raamatu “Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev? järgi, ei usu, et selle jaoks Eesti Filmi Sihtasutuselt raha saab. Selle asutuse rahajagamispõhimõtted lihtsalt olevat sellised.
“Kümme isamaa kõnet? esilinastus üleeile ka Paides. Tallinna-esitlus tuleb sügise poole, mil puhkuste aeg möödas. Eesti TV näitab filmi aga juba 17. augustil kell 20 ja kordab taasiseseisvumispäeval, 20. augustil kell 9.55.
RIINA MÄGI
