Kuivõrd olete Eestimaa Rahvaliidu peasekretärina kujunenud olukorda analüüsinud?
?Mulle teadaolevalt on Rahvaliidu liikmeid üle kuulatud vaid tunnistajana ning kahtlustatavate hulgas ei ole ühtki Rahvaliidu liiget. Seoses nn maadevahetustehingutega pole aga ühelegi isikule tänaseks süüdistust esitatud. ERLi peasekretärina olen sügavalt mõtisklenud selle üle, miks kuulatakse tunnistajana üle valdavalt meie erakonna liikmeid, kui kahtlustatavate hulgas oli ka kodanikke, kes kuulusid hoopis teise erakonda. On muidugi mõistlik, et tunnistajatena kuulatakse üle rahvaliitlasi, kes võivad osata anda vajalikku informatsiooni ja kes täidavad tunnistusi andes oma kodanikukohust, ent samas peaks kaitsepolitsei niisama suurt tähelepanu pöörama teiste erakondade liikmeile, kes on maadevahetustehingutega seotud.?
Rahvaliit on käsitlenud neid ülekuulamisi poliitiliste aktsioonidena, mille eesmärgiks on kompromiteerida selle erakonna liikmeid. Kuidas seda arvamust põhjendate ning kas teate, kes on selles protsessis traaditõmbaja või hall kardinal?
?Nimetatud protsessi taga võivad olla Rahvaliidu ?sõbrad?. Kedagi konkreetselt süüdistama meie erakond ei hakka, sest siis laskuksime vastastega samale tasemele. Meie erakond ei ole unustanud, et Eesti Vabariigis kehtib süütuse presumptsiooni põhimõte.”
Praegu pole valimiste-eelne periood ja tegelikult peaksid poliitikud tegelema oma igapäevatööga. Miks on aga ühe opositsioonierakonna vastu sedavõrd terav huvi?
“Aasta tagasi, kui maadevahetuse skandaal lahvatas, sooviti pälvida n-ö poliitilist ordenit ja siis see ka õnnestus. On tavaks saanud, et aasta hiljem vaatab ajakirjandus tehtule tagasi, kuid tänaseks ei ole uurimine andnud mingisuguseid tulemusi ja kellelegi ei ole süüdistust esitatud.
Prokuratuur oli möödunud aasta lõpuks kuulanud üle enam kui 150 inimese ning pannud toime üle 50 läbiotsimise. Samas ei ole pärast nii ulatuslikke menetlustoiminguid ikkagi ühtki kuriteokoosseisu kokku pandud ja seepärast tekitab kuriteo olemasolu kahtlust. Küsimusi tekitab ka asjaolu, et juhtiv prokurör Margus Kurm on ametit vahetanud ning Kaitsepolitseiameti keskosakonnas töötanud komissar Rene Teimann otsustas ameti maha panna. Seega võib arvata, et süütuid ja asjasse mitte puutuvaid inimesi on viimasel ajal üle kuulama hakatud selleks, et anda avalikkusele signaal, et uurimine ei ole ummikseisus. Tundub, et kevadel saadud ?ordenile? soovitakse sügisel ?tänukirja? juurde saada.?
Kuidas reageeriksite, kui teist avaldataks ajalehes samasugune moonutatud foto nagu Villu Reiljanist üleeilses Postimehes?
?Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides tooks sellise foto avaldamine kaasa suure kahjunõude kannataja poolt. Minu hinnangul on fotomontaa?i avaldanud väljaanne rikkunud ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtteid. Kui meie ühiskonnas pööratakse suurt tähelepanu vägivalla vähendamise olulisusele ja selle ennetamisele, siis peaks ka ajakirjandus sellele protsessile kaasa aitama, mitte aga vastupidi ? vägivalda õhutama. Juhtiv päevaleht on laual paljudes kodudes, kus seda loevad ka lapsed ja noored. Tuleb mõelda, missuguse signaali avaldatud foto neile annab ja missuguseid väärtushinnanguid propageerib.?
Missugused võivad olla pidevate ülekuulamiste sügavamad tagajärjed? Kes vastutab siis, kui kohus kahtlusalused tegelikult õigeks mõistab?
?See, missugune on selliste protsesside mõju inimesele, tema tervisele, perele ja lähedastele ning töö- ja ametialasele tulevikule, on jäänud täielikult tähelepanuta.
Justiitsminister Rein Lang väitis Riigikogu infotunnis, et uurimisorganite poolt tehtud vigade ja inimese saatuse hävitamise eest keegi personaalset vastutust kanda ei saa. Ühesõnaga ? vastutajat ei ole. Kui aastatepikkuse uurimise tulemusel selgub süüdistatava süütus, võivad kahjud olla korvamatud. Eesti riigis on juba olnud mitmeid selliseid juhtumeid. Näiteks peab valitsus hüvitama lisaks varem makstud kaheksale miljonile kroonile veel 30 miljoni krooni suuruse kahju pankrotistunud ASile Boliden, mis alusetute maksupettusesüüdistuste tõttu oma tegevuse lõpetama pidi, ent kohtus õiguse saavutas. Kuid olgu kahjutasu kuitahes suur, ei pruugi see kompenseerida negatiivseid üleelamisi ning hea nime kaotust.
On lubamatu, et mitmed uurimisorganite endi initsiatiivil avalikkuses laia kõlapinda leidnud süüdistused ei ole leidnud mõistliku aja jooksul õiglast lahendust või on lõppstaadiumis osutunud alusetuiks. Kui kohus kahtlusalused õigeks mõistab, siis vastutab loomulikult riik ning võimalikud kahjud tulevad lõppkokkuvõttes maksumaksja ehk meie kõigi taskust.?
JAAN LUKAS
