Rein Kõivu Alaveski tallu Võrumaal Mõniste vallas on ammu tahetud ilveseid võtta. Sellel teemal oli talu peremees juba tükk aega Elistvere loomapargi perenaise Asta Sarvega plaani pidanud. Sügisel valmiski Alaveskil kõigile nõuetele vastav ilveseaed. Rein Kõiv sai loa kolme ilvese talluvõtmiseks ja talve hakul otsustatigi nende ümberasustamine teoks teha. Elistveres oldi nõus kahest loomast loobuma, aga et neid koos transportida ei riskitud, võeti plaani, et esialgu läheb üks, umbes kuu aja pärast aga teine. Kõige suurem mure oli aga selle ürituse juures, nagu kevadiste Leetuminejate puhulgi, kuidas reisisell puuri ja autosse saada. Loomad on targad küll, see ei tähenda aga, et nad inimesega ühes suunas mõtleksid.
Kuidas ümberasuja nõusse saada?
?Mul oli veel selgelt meeles, milline jant ja jaht meil siin kevadel nende Leetuminejate pärast käis ja ma ütlesin, et saagu mis saab, aga nii me loomi enam ei traumeeri, et neid nn kogu kollektiivi silme all uinutipüssiga jahime. Ega mul küll teist lahendust välja pakkuda polnud, aga hea, kuigi minu meelest utoopiline idee tuli meie töötajal Elo Melgil. Nimelt on meil ilvesteaias üks pisike kuur, kuhu me loomadele vitamiine-mineraale jätame. Nad käivad ise seal oma aru järgi neid endale manustamas. Aga kuurikesel on teises otsas veel väike eraldi ruum. Elo mõte oli, et keegi meist võiks seal passida ja kui vitamiinihimuline sööma hakkab, ukse tema selja taga kinni panna,? jutustas Asta ja tunnistas, et tema meelest oli see plaan uskumatult jabur. ?Ma olin surmkindel, et ükski metsloom pole nii muretu, et siis üldse kinnisesse ruumi tuleb, kui inimene seal ees on. ?Ma olin isegi nii rumal, et vedasin Eloga kihla ja kaotasin suurelt,? kurtis Asta naeruga pooleks ja jutustas, et vähe sellest, et loomad muretult kuuris käisid, nad tulid sinna vahel mitmekesigi ja lausa mürasid riiulite vahel.
Mitut looma korraga luku taha panna siiski ei riskitud, luugi lükkas Elo Melk detsembri alguse ööl kinni üksi tulnud emaslooma järel. Hommikul organiseeriti uinutipüstoliga kohale loomaarst Väino Miil, häire anti ka Võrumaale Rein Kõivule, kes kiiresti platsi ilmus.
Teekond Lõuna-Eestisse võiski alata.
Üksi on igav ja kurb!
Eks igal emmel ole oma võõrsile läinud lapse pärast mure. Nii hakkas ka Asta süda peagi looma pärast valutama ? ta on ju võõras kohas ja üksi, targem olnuks neid ikkagi kaksi kodunt välja saata. Selgus, et sama mure oli ka ümberasunu uuel peremehel, kellega telefonitsi sidet peeti. Rein Kõivu sõnul istus loom pidevalt aia ääres ja justkui ootas kedagi. Ka tuli mõlemal mõte, et kui kahel loomal kolimise ajavahe pikaks venib, võib hiljem territooriumi jagamisel vanade tuttavate vahelgi ütlemist tulla. Nii otsustati siiski ka teine Elistvere kaslane võimalikult ruttu samal meetodil kinni püüda ja ümber asustada. ?Ja nagu ma juba ütlesin ? teravaid elamusi enam kellelegi tekitada ei kavatsetud. Seega, kuigi tallu oleks vajatud isaslooma, võtsime juba ette plaani, et kui saatus valib taas emase, siis tema lähebki. Pealegi on meie loomade hulka igal juhul võõrast peigmeest ja värsket verd vaja. Söödakuurist puuri ning sellega Võrumaale tuligi vähem kui nädala pärast minna kevadel sündinud ilveseneiul. Isaslooma hankimiseks pöörduti Tallinna Loomaaia poole. Seal küll kedagi ära anda polnud, see-eest teati aga öelda, et ühendust tuleks võtta Vilniuse loomaaiaga, kus ?vaba ja vallaline? peigmees olemas. Loodetavasti ei tule värsketel võrukestel välismaa kosilast liiga kaua oodata.
KAIE NÕLVAK