Kuigi Theodor Luts kusagil ei afi?eerinud, et pühendab Vabadussõja ainelise filmi ?Noored kotkad? Eesti Vabariigi kümnendale sünnipäevale, sai film valmis just selle sündmuse eelõhtuks. Ning sobis sünnipäevakingituseks suurepäraselt. Nii, nagu digitaalselt taastatud ?Noored kotkad? sobib Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva kingiks.
Theodor Luts omandas oma filmialased teadmised Pariisis vene emigrantide rajatud filmistuudios Albatros põhiliselt operaator Nikolai Toporkovi käe all. Pariisist naastes kavatses Theodor esiotsa vändata filmi vend Oskari menuteose ?Kevade? järgi. Kavatsuseks see teadmata põhjustel jäigi. Theodori esimese filmi sisuks sai aga hoopis Vabadussõda, mis oli talle kui selle sõja läbiteinule tuttav ja hingelähedane teema.
Filmi peategelasteks said Theodori tahtel kolm noort meest ? üliõpilane Tammekänd, sepp Laansoo ja talusulane Lepik, keda võib käsitleda teatud läbilõikena ühiskonnast. Ent nagu Elmo Nüganen ?Nimesid marmortahvlil? tehes, nii mõistis ka Theodor Luts aastakümneid varem, et armastuse liinid ei tohi üheski ontlikus sõja- ja seiklusfilmis puududa. Nii saabki ühe peaosalise (Lepiku) saatuseks kangelasena surma saada, teised kaks pälvivad aga autasuks õnne kallima kaisus.
1957. aastal New Yorgi eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna ilmunud mälestustes (need on 1989. aastal ilmunud ka ajakirja Teater.Muusika.Kino 7.-9. numbris) kirjeldab Theodor Luts, kuidas kaitseväelased teda filmimisel aitasid, samuti seda, kuidas setudelt Värska lähistel ja Petserimaal viina eest tsiviilkostüüme laenutati ning kuidas ?elavad surnud? lahinguväljal enne kaamera stoppi pead kergitasid ja küsisid, et ?kas juba võib??.
Suure osa võtteid tegi Luts Tartusse oma Aia tn 19 kodumaja õuele (nõukogude ajal oli seal Tartu KGB peakorter, aga enne sõda ning praegugi Tartu kirjanike maja) püstitatud ?filmiateljees?. Ehkki Tartu lambikaupmees Paul Lall toetas Lutsu Saksamaalt enneolematu valguspargi hankimisel, tuli filmi vähese tundlikkuse ning lampide kalliduse pärast maksimaalselt ära kasutada loomulikku valgust. Tähelepanelik vaataja märkab, kuidas dekoratsiooni katteriide vari aeg-ajalt seina peal liigub.
Välisvõtted tehti Tartu tänavatel, Kvissentalis, Mustvee lähedal õppustel (kogu võetud materjal osutus praagiks), Värska ja Petserimaa väliõppustel.
Filmi vändati arvatavasti juulist septembrini 1927. Esimene negatiivi ilmutusproov tehti Riias, aga materjal rikuti ära. Luts ostis ja paigaldas seepeale Nikolai Toporkovi õpetusi silmas pidades Aia tn 19 keldrisse oma laboratooriumi, negatiiv ilmutatigi edaspidi seal. Positiiv kopeeriti ja esituskoopiad valmistati Berliinis Geyer-Werke kopeerimisvabrikus.
Esialgne plaan oli film kinodesse tuua oktoobris, kuid Tartu esilinastus viibis siiski novembrikuu teise pooleni, Tallinnas tuli film linale alles detsembri keskel. Muidugi jooksis see hiljem ka teistes linnades, Rakveres, Võrus, Valgas, Viljandis, Pärnus.
(Siinkohal on refereeritud ajalehes Sirp 23. veebruaril 2007 ilmunud Jaak Lõhmuse artiklit ?Esivanemate unustatud varjud: Mälu genereeriv mängufilm ?Noored kotkad?? ja sama autori koostatud ?Noorte kotkaste? DVD bukleti teksti)
