Esimese reisi tegin Gruusiasse millalgi 1980. aastate lõpus. Siis viibisin Tbilisi lähistel rahvusvahelises noortelaagris, pealinnas käisime üpris vähe ja ega suurt sellest linnast ei mäletagi. Äsjane reis sai tehtud uitmõtte ajel. Talvel ostsime lennupiletid ja sügisel asusime koos Margit Karuga teele.
i
Kui sõbrad-tuttavad sellest kuulsid, siis jagunesid arvamuseavaldused kaheks – oi kui lahe, et lähete, ja oi, kuidas te ikka julgete minna. Tegelikult ei ole midagi karta, kuidas ise käitud, nii käitutakse ka sinuga. Pole ju mõtet minna hilisõhtul äärelinna kolama või ülbe turistina käituda, pigem ikka tagasihoidlikult ja viisakalt.
Tbilisisse jõudsime varahommikul, lennujaamas olid suured ummikud, sest korraga saabub palju lennukeid. Väljapuhanuna asusime hilishommikul innukalt linna avastama.
Kui kümne aasta tagust Tbilisit on kirjeldatud kui linna, kus oli probleeme elektri ja veega, inimesi rööviti ja üldse oli ohtlik liikuda, siis nüüd tundub olevat teisiti. Rustaveli avenüü on kaasaegne, inimesed sõbralikud, kauplused töötavad ja kõik on nagu igas teises suurlinnas. Kahjuks aga on väga palju kerjuseid, kes igal momendil püüavad sinult natukestki raha saada. Kui aga liikuda veidikenegi äärelinna poole, siis seal avanevad vaatepildid meenutavad pigem getoelu – lagunenud majad, rämps, hulkuvad kassid ja vaesus. Presidendiloss on ehitatud mäekünkale, lähistel käivad omapärase arhitektuuriga hoonete (justkui suured tunnelid) ehitus, valminud on kaasaegne park ja itaallaste projekteeritud modernne sild.
Tuleb otse auto ette astuda
Nende tunneli moodi moodustiste kohta küsime kohalikult erataksojuhult. Ta teadis rääkida, et sinna tulevat ooperiteater. Tbilisi liiklus on meile, põhjamaalastele, harjumuspäratult kiire ja jõhker. Kui jalakäija soovib üle tee minna, siis tuleb lausa autode ette sammuda. Esialgu oli see meile võõras, aga veendusime, et kui jääd viisakust ootama, siis ei saagi üle tee. Linnapildis oli näha väga uhkeid autosid, eriti maastureid. Kohalike sõnul need masinad lihtsalt meeldivad inimestele, eriti pidavat need meeldima noortele naistele.
Uusehitistest uudistasime ka justiitspaleed. Väljast vaadates otsekui suur kontserdi- või messihall, sees aga ülisuur, avatud ja lausa ulmeline väga kaasaegne kontor, kus kodanikud saavad teha kõiki vajalikke toimingud ja ajada asju: maksta makse, osta ja müüa elamispinda, vormistada sissekirjutust jne.
27.oktoobril toimusid Gruusias presidendivalimised, üles oli seatud 23 kandidaati ja võitjaks osutus senine haridusminister Giorgi Margvelašvili. Õigusriik ja demokraatia — nende kahe põhimõiste tagamine võib lõpuks ka sellele riigile avada uksed Euroopa Liitu ja NATO-sse. Muide, NATO vägede koosseisus Afganistanis on just Gruusial NATOsse mitte kuuluvatest maadest kõige suurem armeekontingent.
Meie reisi muutsid meeleolukas pikad jalutuskäigud linnas. Väikse bussireisi tegime ka
Suhtlemist oli palju
Suhtlemist oli palju, küll mitmetes väikestes kunstigaleriides, küll agarate taksojuhtidega. Ameerika päritolu grusiin kutsus meid ka kohtuma kuulsa laulja Katie Melua vennaga, samuti rääkisime näiteks pensionärist õpetajannaga Gruusia elust ja olust, armeenlannast riidepoe omanikuga vestlesime aga hindadest. Need olid positiivsed ja südantsoojendavad elamused.
Külastasime ka mitmeid kunstimuuseume. Väga huvitavaks osutus Gruusia kunstnike liidu näitus, kus olid näha 80 autori tööd. Moodsa kunsti muuseumi vanemas osas imetleme aga Niko Pirosmani töid. Gruusia kunst osutus meile mõlemale väga sümpaatseks: jõulisus, tugev värvigamma ja samas ülim meisterlikkus. Meeldejääva elamuse saame ka Zurab Tsereteli moodsa kunsti muuseumis, kus ülisuured maalid ja skulptuurid. Kohati naljakad ja samas väga mõjusad — lihtsalt istud ja vaatad.
Muide, 26. oktoobril toimus teine Tbilisi jooksumaraton. Esimesel oli osalejaid üle 500.
Ei saa jätta mainimata kohalikku toitu ja veini. Meil kujunes välja oma lemmiksöögikoht, kus proovisime ära nii šašlõki, hinkaalid, hartšoo kui ka mitmed kohalikud suurepärased veinid. Maitsvad olid ka küpsetised ja näiteks oapirukat sõin küll esimest korda.
Tbilisi on kontrastide linn. Tasub minna ja tutvuda, kuid kindlasti oleks tark võtta Gruusias ette pikem ringreis. Meie reis kestis nädala, nägime Gruusia pealinnast väikest osa, saime vastakaid muljeid ja palju positiivseid emotsioone. Veebruaris avame koos Margit Karuga Jõgeva linnaraamatukogus Tbilisi-teemalise fotonäituse.
TIINA SÄÄLIK
