Kadri Liik: Keegi ei tea, mida Venemaa tegelikult tahab

 

Kaitseuuringute keskuse juhataja Kadri Liigi hinnangul ei tea keegi, mida Venemaa tegelikult tahab ja sellel teemal on väga erinevaid interpretatsioone. 2009. välispoliitika-aastat kokku võtvas intervjuus ütles Liik, et Venemaa suurenenud ambitsioonidest räägitakse põhiliselt selle riigi majanduskasvu baasil. Samas on majanduskasvuga lood nadid ja Venemaa on käesoleva aasta lõpul muutunud väga kooperatsioonialtiks.

Venemaa tugevnemine või Vene kotka uued ambitsioonid võivad olla Eestile ohuks. Kuivõrd adekvaatselt me üldse suudame oma naabri käitumist hinnata?

Kas Venemaal on suurenenud ambitsioone? Mis on Venemaa ambitsioon, ongi tegelikult põhiline küsimus. Me ei tea, mis teed mööda Venemaa edasi läheb ja mida ta tegelikult tahab. Veel enam, ma arvan, et ka Venemaa ise ei tea seda.

Loomulikult on Venemaal geopoliitiliste mõjusfääride keskne mõtlemine väga prominentsel kohal ja loomulikult tahab Venemaa endale eksklusiivseid õigusi kas praeguses SRÜ ruumis lisaks Gruusia või lausa endise Nõukogude Liidu ruumis, mis hõlmaks ka Balti riike. Samas aga pole see soov kõige realistlikum ning katsed jõuga neid ambitsioone teostada tooksid Moskvale olulisi tagasilööke.

Eesti-sugusel väikeriigil tasuks tahta, et Lääneriikide kogukond oleks truu oma liberaalsetele põhimõtetele ja näeks kõike toimuvat läbi selle prisma. Kui Lääneriigid annaksid väga selgelt Venemaale mõista, mis on meie jaoks talutav ja mis ei ole, siis Venemaa mõistaks seda väga kiiresti ning kohandaks end nõudmistele. Kui me aga viisakusest või poliitilistest kalkulatsioonidest lähtuvalt anname segaseid signaale, siis Venemaa mõtleb, et tal tuleb oma soovitud mõjusfääri saamise nimel lihtsalt rohkem pingutada – kedagi ähvardada, kedagi ära osta, jne. See ei ole see, mida me tahame.

Venemaale oleks vaja mõista anda, millises paradigmas, milliste mõistete suhestumise süsteemis Lääneriigid tegutsevad, ja kinnitada, et kui tahate meiega asju ajada, peate tegutsema samas süsteemis. Selline lähenemine võiks vilja kanda. Aga me teeme seda liiga harva ja liiga vähe.

2009. aasta algul sai USA oma ajaloo esimese mustanahalise presidendi. Ja aasta lõpus pälvis Barack Obama juba Nobeli rahupreemia. Kuidas Obama Sinu hinnangul on hakkama saanud?

Obama ei ole esimesel ametiaastal teinud ühtegi suurt rumalust – ja see on juba suur asi. Samas, Obamast oodati nii palju, et on paratamatu, et suur hulk inimesi tunneb praegu teatavat pettumust, kuna sai ilmsiks, et Obama võimuletulek ei ole kõiki Bushi-aegseid probleeme võluvitsaga ära kaotanud. Paljud on hakanud arvama, et võib olla oli ta hea presidendikandidaat, aga mitte sama hea president.

Minu meelest on vara öelda, kui hea või halb ta on. Paratamatult on nii, et täitevametis peab inimene alati õppima oma tööd tegema. Obamal ei olnud varem täitevameti kogemust, ta ei olnud varem olnud kuberner, vaid kõigest senaator. Usun, et tal endal on olnud õppimise aasta. Praegu on tema populaarsuse numbrid kõigi aegade madalaimad, see trend võib veel mõnda aega süveneda, kuid see ei pruugi olla jääv. Ühel hetkel ta õpib presidendiameti ära, ta õpib käsitsema oma käes olevaid võimuhoobasid. Ning alles siis me saame näha, mis puust mees ta tegelikult on. Siis on tulemused näha ning tema populaarsusreiting võib taas tõusta. Ma ei arva, et see, mis meil praeguseks on, oleks indikaator millestki jäävast.

Kuivõrd võivad Afganistani lisaks toodavad väed seal midagi paremuse poole muuta?

Aus vastus on, et ma ei tea. Ühelt poolt tundub, et vägede juurdeviimine võib aidata lahendada mõnd ilmselget probleemi. On selge, et kui Afganistani kolkakülades on päevane võim üks ja öine teine, siis asjad ei toimi. Kui päeval on võimul Afganistani valitsus ehk ametisse nimetatud autoriteedid, kes käivad külades makse kogumas ja öösel võimutsevad Al Qaeda ja Taliban, kes nõuavad mehi oma võitlejate ridade täiendamiseks  ja toetust, siis kohalikud inimesed ei saa kellelegi päriselt lojaalsed olla. Selle probleemi võib vägede juurdetoomine lahendada, sest siis jäävad need külad läänemeelsete vägede kontrolli alla ka öösiti.

Samas, Afganistan on suur ja küllalt vaene maa, mida on laastanud kodusõjad. Võimekus teostada nüüdisaegset riigikorraldust on seal väike. Võõrvägesid läheks seal vaja palju rohkem, kui Lääneriigid juurde tuua on lubanud.

Lisaks on Afganistani valitsus omandanud korruptiivse maine, mis tähendab, et inimestel pole sellesse enam usku. Ja kui inimestel pole enam usku valitsusse, mida koalitsioonijõud üritavad toestada, siis muutub kogu pingutus väga raskeks. Usun, et igasugune stabiilsus ja julgeolek on elanikkonna poolt hinnatud ning kannab häid tagajärgi. Väga kriitiliselt tuleks mõelda, mida saaksime Karzai valitsusele käitumisreeglitena ette kirjutada, mismoodi saaksime veel kaasa aidata, et nende negatiivne maine ei pärsiks koalitsioonijõudude võimekust. Kerget ja lihtsat lahendust siin ei ole.

Millist rolli Afganistani stabiliseerumises mängib tema naaberriik Pakistan?

Väga olulist rolli. Kui vaadata rahvuste piire, siis puštud elavad Afganistani lõunaosas ja Pakistanis, Afganistani põhjaosas elavad peamiselt usbekid ja tadzhikid. Afganistani ja Pakistani piir on olnud kunstlik, sinna suvaliselt veetud.

Pakistani survestatakse mitmelt poolt  – Lääneriigid ootavad, et ta tegeleks otsustavamalt Talibani allasurumisega oma territooriumil. Teisalt on paljud Talibani liikmed kohalikud elanikud, keda toetavad nende sugulased, klannid, jne. Kolmandaks ei ole Pakistan kindel, kelle kätte lõpuks Afganistanis võim jääb – aga võitjate vastu olla ning kaotajaid toetada nad ei taha, see teeks nende enda olukorra raskemaks.

Selleks, et Pakistan asuks tõsiselt toetama Lääne jõupingutusi Afganistanis, peab ta olema veendunud, et Lääne jõud konfliktis peale jääb. Kui USA tõmbab Afganistanist oma väed välja ja läheb ära koju, siis Pakistan jääb ikka Afganistani naabriks. Selles mõttes paneb Pakistan praegu piltlikult öeldes mune mitmesse korvi, st püüab olla ühtede ja teistega, et lõpuks olla koos võitjatega.

Selles mõttes oli Obamast natuke vale tulla oma Afganistani olukorda puudutavas kõnes välja väitega, et 18 kuu pärast hakatakse vägesid välja tõmbama. Paljud Pakistani-tundjad ja üldse militaareksperdid osundavad, et kui tahad sõda võita – ja selle sõja kohta käib see iseäranis —, siis pead olema pühendunud ja eesmärgikindel ning ei tohi vaadata selja taha ega mõelda, mis see sulle maksab. Kui oled oma missioonis kindel ja sul on piisavalt tahtejõudu, et edasi liikuda, siis mõjud veenvalt ja inimesed tajuvad sinu jõudu ning hakkavad toetama. Kui aga on näha, et sa mõtled ainult sellele, kuidas kiiremini ära saada, siis nad suhtuvad teisiti.

Kui utoopiline on Sinu hinnangul tahta, et Iraagist saab demokraatlik riik?

Demokraatlikku riiki on ehk liiga palju tahta, aga riik, kes suudab iseseisvalt toime tulla, saab Iraagist küll.

Iraak on sisuliselt moodne arenenud riik, kus elab väga palju nüüdisaegse haridusega inimesi. Iraaklased suudavad oma riigiaparaadi täita kompetentsete inimestega, kui nad suudavad sisepoliitiliselt kokkuleppele jõuda. Neil saab olema raske üleminek, kui välisväed lahkuvad ja siseriiklikult ametis olev valitsus peabki hakkama asju reguleerima. Ei oska öelda, kas praegune valitsus on seda suuteline tegema või mitte. Võib juhtuda, et valitsus vahetub. Aga ma usun küll, et Iraak on kindlasti suuteline ennast valitsema – mida ei saa sama kindlalt väita näiteks Afganistani kohta.

Euroliidu uute juhtide valimine tõi väga paljudele pettumuse. Kuidas Sina uude presidenti ja välisministrisse suhtud?

Ega nad mingid säravad tähed ei ole. Kogu eelnenud meediakära mõjub nüüd halenaljakana – aastaid ju räägiti, et Lissaboni lepingu jõustumine lahendab hulga Euroopa Liidu probleemidest, EList saab globaalse haardega tegutseja, kellel on liidrid, kes maailma pealinnades liikluse peatavad.“ Siis aga selgus, et mägi sünnitas hiire – kogu see kära päädis Van Rompuy ning Ashtoni valimisega.

On selge, et Euroopa Liidu liikmesriigid ei taha ära anda oma suveräänsust ning võimalusi asju määrata; nad ei taha, et mõni särav ELi välispoliitikajuht nad ära varjutaks. Omast kohast on see tunnusmärk sellest, et liidrite üleüldine kvaliteet langeb – kui Euroopa riikide eesotsas oleksid säravad poliitikud, siis nad ei kardaks teist säravat, vaid oleksid rõõmsad, et saavad väärilise partneri.

Ent eks asjal on ka oma positiivsed küljed, vähemalt Eesti jaoks – tõenäoliselt Ashton ja van Rompuy on innukamad kuulama väikeriikide seisukohti, kui oleks mõni suur staar. Ja vähemalt Ashtoni jaoks on latt ju väga madalal – Solanast parem olla ei ole raske, nii et tal on head šansid positiivselt silma paista.

Idapartnerlusest pole pärast väljakuulutamist õieti midagi enam kuulda olnud. Ukraina ei saanud Euroliiduga assotsiatsioonilepingut sõlmida, sest reforme on seal ikkagi vähe tehtud. Gruusia on aasta pärast sõda Venemaaga üsna üksi. Mis saab Sinu hinnangul niiviisi Euroliidu idapartnerluse programmist? Kalevi alla ja kõik?

Kalevi alla kindlasti mitte – rahvusvaheliste organisatsioonide üks eripärasid ju ongi, et juba kord loodud struktuure või projekte naljalt likvideerida ei õnnestu, isegi juhul, kui nad ärakaotamist ainult väärivadki. Idapartnerlus aga väärib kindlasti eluõigust.

Tuleb nentida, et tegelikult on idapartnerlus edenenud ELi kohta ebahariliku kiirusega – vaid aasta pärast idee sündi oli programm juba toimiv ning talle oli eraldatud hulk raha. Samas pole saladus, et mitmed ELi riigid suhtuvad idapartnerlusse umbusklikult, kuna Venemaale see programm ei meeldi.

Ma arvan, et siinkohal tegelikult on partnerriikide endi võimuses väga palju ära teha – kui nad võtavad idapartnerlusest maksimumi ning teevad selle abil midagi ära, nii, et oleks võimalik selgelt näidata, et see programm aitab ELi idapoolsetel naaberriikidel  demokraatlikumaks areneda, siis on kõikidel skeptikutel väga raske väita, et tegu on mõttetu asjaga, millesse pole praktiline investeerida raha, aega ja poliitilist kapitali. Kui aga idapartnerid ise on leiged ja huvitud, siis on niiviisi väita kerge – ja vastu väita raske.

iii

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus