Auhinnatud essees kirjeldab Kadi Pint, kuidas ta kümne aasta pärast iseseisva ja elu oma äranägemist mööda korraldava noore inimesena Tapal katusekorteris elab ja interneti vahendusel kõrgharidust omandab. Kuigi kodus õppida on tema sõnul odavam (bussisõiduraha jääb kulutamata!) ja päevakava saab vastavalt tujule ise sättida (kui õppimiseisu otsa saab, võib niisama MSNis chat’ida!), jõuab Kadi lõpuks siiski järeldusele, et eluks vajaliku “vundamendi” ehitamiseks ei piisa ainuüksi interneti teel õpitavast, vaid vaja on ka isiksusi, kes ellusuhtumist ja mõttemaailma kujundaksid.
“Loodan, et inimesed, mõeldes tulevastele põlvedele ja ka enda heaolu peale, valivad siiski tavakooli, et ennast tõestada ning täiendada. Ütlen veelkord ja võin seda väsimatult korrata – mitte miski virtuaalne ei suuda asendada elavat suhtlemist. Vastasel juhul kujuneksid välja inimrobotid,” kirjutab Kadi.
Ent liigne “internetistumine” võib tema arvates viia ka inimestevahelise suhtlemise hääbumisele ja kultuuri allakäigule.
“Kujutan ette, et selleks ajaks on välja kujunenud “netiklubid”, kust saab söögi ja joogi otse koju tellida ja “jutuka” kaudu teistega vestelda. Inimeste vahel ei toimu suhtlemist, kaob eripära. Kas inimene hakkab jälle koopainimeseks? Või nüüd siis juba korteriinimeseks? (…)
Vaimusilmas kujutlen, et kuna väljas käia ei ole enam vaja ja tänavatel liiguvad vaid kullerteenuse osutajad, kaob inimestel soov konkureerida, olla parem ja ilusam. Hakkab domineerima ükskõiksus, sest enda jaoks oled piisavalt ilus ka pesemata juuste ja öösärgiga. (…)
Kaob ka kultuur. (…) Suheldakse “netikeeles” ja unustatakse see ilus keel, mis on üle maailma edetabelite eesotsas – meie oma eesti keel.”
Kaheteistkümnendal tunnil
Enda sõnul osaleb Kadi Pint enam-vähem kõigil esseekonkurssidel, mille kohta kooli info saadetakse.
“Seekord kavatsesin küll mitte osaleda, sest aega jäi kontrolltööde tõttu väheks,” ütles Kadi. "Aga päev enne tööde saatmise tähtaega soovitas emakeeleõpetaja Helge Maripuu mul ümber mõelda.”
Kadi kirjutaski n-ö kaheteistkümnendal tunnil essee valmis ja sai endale üllatuseks teise koha. Auhindu on Kadi oma kirjatööde eest võitnud tegelikult ka varem: möödunud kevadel Jõgeva linna ja valla koolide õpilastele korraldatud Eeva Niinivaarale pühendatud elulugude kogumise võistlusel sai ta oma vanuserühmas teise koha ja möödunud sügisel Tartu Ülikooli Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi korraldatud esseekonkursil usu ja looduse seoste teemalise essee eest I-V koha.
“Auhindade saamine pole mulle eesmärk omaette,” ütles Kadi. “Tahan konkurssidel osaledes eelkõige ennast arendada.”
Seda, missuguses ülikoolis ja missugusel erialal ta edasi õppida kavatseb, pole ta veel otsustanud. Ja mõtlemisaega tal ju veel on ? tervelt kaks aastat.
Võit Tallinna
Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskuse tänavuse esseekonkursi võitjaks tuli Tallinna Inglise Kolled?i abiturient Airi Kaljapulk, teise koha pälvis peale Kadi Pindi veel Viimsi Keskkooli abiturient Sergo Kasvandik ning kolmanda koha Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi abiturient Gleb Brezgunov, Jõhvi Gümnaasiumi XI klassi õpilane Liis Proode ja Ilmatsalu Põhikooli VII klassi õpilane Sander Tammesoo. Välja anti ka rida eripreemiaid. Esseesid hindasid professor Ülo Kaevats, üliõpilasorganisatsioonide esindaja Herdis Pärn ja Viivi Lokk Tallinna Haridusametist.
Esseekonkurssi korraldas Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskus neljandat aastat. Jõgevamaa noored on sellel konkursil edukad olnud ka varem: ülemöödunud aastal pälvis kolmanda koha Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi abituriendi Maili Zimmermanni essee teemal “Ülikool – kas ainus uks tulevikku?”.
Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskus on Tallinna Tehnikaülikooli juures tegutsenud juba tosin aastat ning see kuulub 450 teabekeskusest koosnevasse USA ametlike haridusinfo keskuste ülemaailmsesse võrgustikku. Teabekeskuses on nõu saanud juba 45 000 inimest ning selle vahendusel on USAsse õppima asunud üle 600 eesti noore.
RIINA MÄGI
