Teadaolevalt pole ta inimestele viga teinud, aga õige mitmed on saanud kõva ehmatuse osaliseks. Võib võtta ikka päris vedelaks, kui ootamatult suur lind su õlale laskub ja peast mütsi naksab. Põllu tänaval kultuurimaja pargi ja Ristiku tänava vahel nõnda juhtuski.
Ronk pillas peakatte mõni meeter eemal maha ja mees ei jäänud mütsita. Küll läks aga kaduma hulgaliselt pesupulki, garaa?i ette jäänud kilekott väiksemate autoosadega oli katki rebitud, osa mutreid, polte ja seibe küll kenasti ritta laotud, kuid paljud uued, nikeldatud osakesed kadunud.
Politseisse kadunud asjade pärast ei mindud
Mitmes peres täheldati välisukse ette jäetud toasusside, kingade, kalosside, mõnikord ka mõne riidehilbu vargust. Politseisse sellest ei teatatud, sest õige varsti saadi kadunud jalavarjud kas oma või naabermaja katuselt, mõnikord puuladvast või kaugemast aianurgast kätte.
Saadi aru, et need vaid linnukese süütud tembud, mis tõid elevust üsna vaikse, kuigi kesklinnast kõigest mõnesaja meetri kaugusel asuva tänava elanikele. Mitu nädalat oli majanaabritel mõnusaks jutuaineks, mida lind kõik minema tassinud või millist trikki teinud – nalja ja naeru sai rohkem kui rubla eest. Üks majaomanik saanud aga linnu peale kole vihaseks ? ronk, va rajakas, olla rebinud tal ühe vana, juba auklikuks kulunud ja prügikasti viimiseks välja jäetud tekikoti ribadeks.
“Oli teine väga uudishimulik, ei kartnud ta kedagi ega midagi. Harutas mu kingapaelu lahti, puistas prügikorvi laiali, katkus auto aknatihendeid ja klaasipuhastajaid, oli usin maja aknaraame lõhkuma. Aga saime sõbraks, meie kass ja koerake Bastion ehk vähem. Lind käis minu juurde õige mitu nädalat. Pakkusime talle süüa ? nokkis lihaollust ja kõike, mida meil oli. Juba hommikul vara oli ta platsis, kuid pikalt enne pimedat polnud teda enam näha ega kuulda. Istus räästaorvas ega teinud meist enam väljagi,” meenutas kaarnaga koosoldud päevi Rohu tänava alguse majades elav Harald.
Jõgevalt teatati sellest mõnele veidi tülikast linnust ka pääste- ja keskkonnateenistusele. Saadi teavet, et linnud ei saa olla mingil juhul marutõbised, pigem võib olla tegu kodulinnuga.
Ronk jõudis taas oma koju
Jõgeva on liialt väike, et keegi ei teaks, kes kellega käib või mis teises linnaservas juhtub. Räägitakse ja vürtsitatakse veel rohkem seda miskit, mis võinuks olla või mitte olla. Oma ronga vahepealne elulugu jõudis tema perenaise Merikeseni aga mitu nädalat hiljem. Tuli ta siis Põllu tänava serva, kutsus oma lemmikut üsna tasasel häälel: “Linnuke, linnuke – tule, tule”. Õige varsti kostus vastuseks “Kronks-kronks”, ja linnukene lendaski hoidvasse sülle.
Mullu mais märkasid neiu Merike Annuk ja tema paar kaaslast oma tavakssaanud jalgrattaretkel Jõgevalt Kuremaale ja sealt pika ringiga Kassinurme kaudu jälle linna tagasi Kuremaa lähistel metsatukas ühe männi all abitut linnupojukest. Väga lähedale ei tihatud minna, sest oli arvata, et vanalinnud on kuskil läheduses ja tahavad oma pojakest päästa.
Neiud tegid oma pika sõidu ära, kuid siis hakkas neil linnupojukese pärast süda kripeldama ja väntasid Kuremaale tagasi. Linnuke, veel väetim kui mõni tund tagasi, kössutas endiselt samas paigas. Merike tõi linnupoja linna ja viis ta loomaarsti juurde, kus rongatibule tehti turgutust ja katkine tiib pandi lahasesse.
Nõnda saigi väike ronk oma elukohaks Jõgeva ja Pedja jõe äärse Annukite majapidamise, oli kodulind ja pere lemmik. Ronk kugistas just tema jaoks ostetud lihatükke, aga need, mis kohe kurgust alla ei läinud, peitis kuhugi varjulisse paika. Vahel, kui uks oli lahti ja ronk arvas, et keegi ei hoia temal silma peal, kargas ta köögilauale ja napsas sealt mõne tulise kartuli või kotleti.
Ronk pursib ladinat
“Ega ta seda nälja pärast teinud. Ta on vist juba loomu poolest selline varganägu, kes tahab kõike, mis veidigi ripakil, minema viia ja oma varjupaika peita. Mälu on tal hea: murumätta, mulla või lume alla peidetud lusikad, kahvlid ja noad, söögitoast või koerte käest varastatud kraami leiab ta ka mitu nädalat hiljem üles. Ta on ülimalt uudishimulik, ilus võimas ja tark lind, kuid väga võimukas. Nagu ta veidi suuremaks sai, pani end maksma. Tegi me kassile ja koertele tuuslarit, rapsas muskuspartide ja hanede sulgi. Nõnda saigi rongust õue peremees, keda ei juleta enam kiusata. Linnul on kõva nokalöök, seda olen minagi tundnud. Üldiselt saan Kronkuga, nii ma teda kutsun, väga hästi läbi, aga nagu ta märkab mu tütart või kuuleb tema hellitavat hüüdu “Linnuke, linnuke,” lendab Merikese sülle. Lind on üsna õpihimuline, pursib teine veidi ladinatki. “Krr-aks ja krr-onks olid juba ammu selged, hiljuti hakkas laulma “korrr-aks, korr-aks”. Ronga ladinakeelne liiginimi ongi ju Corvus coraks,” pajatas pereisa Olavi.
Pere lemmiklinnu kauase äraoleku põhjuseks võib tema arvates ollagi inimsõbralikkus. Küllap pistis mõni möödakäija linnukese põue ja viis oma koju. Arvatavasti hoiti teda mitu nädalat vangistuses, muidu oleks tema liikumisest juba varem kuulda olnud.
Annukid on teinud linnu jaoks võrkaiaga piiratud üsna suure varjualuse. Külmadel talveöödel on kaaren aga toasoojas.
Sini-lilla-mustasuleline ronk ehk kaaren on vareslaste suurim esindaja. Ronk on Eestis paigalind, kes pesitsusajal elutseb okaspuumetsades. Muul ajal esineb teda aga kõikjal, lagedatel väljadel ja isegi linnades.
Männivõrasse okstest ja raagudest punutud pesa leiab kasutust mitu aastat järjest. Varakevadel kooruvad neljast kuni kuuest rohekashallist tumepruunide laikudega munast kaarnapojad, kes lahkuvad pesast juba kuuvanusena. Järgmisel kevadel on noored juba suguküpsed ja ise pesaehitajad. Ronk on segatoiduline lind, kellele kõlbavad haiged või haavatud linnud, väiksemad imetajad, putukad, raiped ja ka igasugune taimne toit. Ronk ei kuulu kaitstavate liikide hulka.
ARDI KIVIMETS
