Praegu, mil meedias arutletakse üsna palju selle üle, kas meie koolide õppekavad ja õpetamismeetodid ikka toetavad meie majanduse “august” väljatulekut või on need ajale jalgu jäänud, tasuks arvatavasti heita pilk ka meie kooli ajalukku. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saabki 5. detsembrini vaadata Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud näitust “Kool – Eesti kultuuri ja teaduse häll”.
Palamuse muuseum asub endises koolimajas ning on koolitemaatikaga tihedalt seotud. Sestap tehti ka vabariigi juubeli puhune näitus kooliteemaline. Ühtpidi on tegemist n-ö moodsa näitusega, mille tekstid ja fotomaterjal on trükitud paksust plastkilest rippstendidele ning kus telekas jooksevad sõjaeelsest koolielust jutustavad kroonikakaadrid, teisalt on näitusel ikka “päris” asju ka, mida lähemalt vaadata ja käega katsuda ning mis üllatust või rõõmsat äratundmist tekitavad. Õpikud, koolitarbed ja muud esemed on pärit muuseumi enda kogudest ja lahketelt annetajatelt, rikkalik fotomaterjal on kokku otsitud õige mitme muuseumi (Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Spordimuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Teatri- ja Muusikamuuseumi jt) kogudest.
Trepist üles ärklikorrusele jõudes seisab näitusekülastaja kõigepealt silmitsi stendiga, mis kõneleb meie kooliloost üldisemalt. Muidu on ärklisaal aga rippstendidega justkui klassiruumideks jagatud, kus igas mõnd olulist ainet õppida saab – eesti keelt, matemaatikat, maateadust, tööõpetust ja kujutamist (ehk siis kunstiõpetust), laulmist ja kehalist kasvatust. On isegi vahetunninurgake, kus saab aimu koolilaste vahetunniharrastustest.
Sissejuhatuseks igasse ainesse võib vaataja lugeda lõiku 1928. aastast pärinevat Eesti Vabariigi algkoolide õppekavast, milles lühidalt lahti mõtestatud vastava aine sisu ja selle õpetamise eesmärgid.
“Kuigi aeg on 80 aasta võrra edasi liikunud, pole need tekstid sugugi nii väga aegunud,” tõdes kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits.
Tema sõnul torkab esimese Eesti Vabariigi aegseid õpikuid ja muid materjale uurides silma see, et koolis õpetatav püüti hoida võimalikult tihedas seoses tegeliku eluga. Lugemispalad olid õpetliku sisuga, matemaatikatunnis õpetati, kuidas koduümbruses lihtsamaid mõõdistamistöid teha ning tööõpetustunnis ei tehtud ühtki mõttetut asja, vaid ikka ainult tarvilikke: poisid tegid näiteks lilletoestuskeppe, puunõusid, kartulikorve ja laastust rääbisekarpe, tüdrukud tikkisid linikuid ja käterätte ning kudusid sokke-kindaid. Õmblustööd palju ei tehtud, sest õmblusmasinaid koolides tollal polnud.
Igas “klassis” saab lugeda ka mõnest Jõgevamaalt pärit või siin õppinud-tegutsenud tuntud inimesest. Eesti keele “klassis” on näiteks väljas kirjanik Oskar Lutsu ja tema filmimehest venda Theodor Lutsu ning keeleteadlasi Johannes Voldemar Veskit ja Paul Aristet tutvustavad materjalid, maateaduse “klassis” saab lühiülevaate sordiaretajate Mihkel Pilli ja Julius Aamisepa ning ajalooprofessor Sulev Vahtre elust, matemaatikaga on seostatud savitöösturi Joosep Tiimani, Eesti tsiviillennunduse ühe rajaja kapten Jüri Otsa ja majandusteadlase Karl Auna isikud, tööõpetuse ja kujutamise “klassis” on saab lugeda maalikunstnikest Kaljo Pollist ja Ilmar Kruusamäest, kehalise kasvatuse “klassis” sõjamees Aleksander Tõnissonist ning spordimeestest Jüri Soost, Lauri Ausist, Rene Mandrist ja Erki Pütsepast ning “muusikaklassis” ooperilaulja Martin Tarasest ning isamaalaulikutest Alo Mattiisenist ja Jüri Leesmentist. Sealtsamast leiab vaataja ka vanad laulikud, mille autoriks Juhan Aaviku kõrval Voldemar Tamman, keda peetakse ühe “Kevade” tegelase, täpsemalt Imeliku prototüübiks.
Näituseeksponaate uudistades võib leida üllatavaid asju. Näiteks 1924.-1925. õppeaastast pärineva Kaarepere 6-klassilise Kooli tunnistuse, millel kõik õpetaja poolsed sissekanded tehtud mitte käsikirjas, vaid vastavate templitega: neid pidi õpetajal siis üsna suures koguses kasutada olema. Sellest õppeaastast suletud Kaarepere kooli meenutab näitusel ka käsikell, mida kasutati kuni viimase ajani nii pidulike sündmuste puhul kui ka voolukatkestuse korral.
Kes aga arvab, et reklaami sokutamine lastele mõeldud toodetele on viimase aja leiutis, see eksib. Näiteks leiab ühelt esimese Eesti Vabariigi aegselt trükitud tunnikavalt (tänapäeval nimetatakse sellist asja tunniplaaniks) Eestimaa Kinnitus aktsia seltsi (ehk tänapäeva mõistes kindlustusseltsi) reklaamteksti, mis pandud kavalalt kokku kui Olevi ja Sulevi mõttevahetus elu ja vara kindlustamise kasulikkuse üle.
“Oi, Jänese kaubamaja kalendreid jagati ka koolilastele. Need olid päris paksud raamatud,” tuletas meelde 89-aastane Salme Pruul, kes üles kasvanud Roniveres ning käinud Kõrenduse ja Maarja koolis. Enne näituse avamist kõneles ta Palamuse muuseumitöötajatele pikalt oma koolimälestusi, näitusel ootasid teda ees aga vanad tuttavad: tema oma suusad, mis tänapäeva plastiksuuskadega harjunutele küll õige rasked ja kohmakad peaksid tunduma.
“Mina need katki sõitsingi,” ütles Salme Pruul ühe suusa peal lapitud kohta näidates ja tuletas meelde, kui hinnas olid tema lapsepõlves tritsud ehk uisud. Päris uiske oli vähestel, enamasti sõideti ikka saabastega, millele vikatitera alla kinnitatud. Piisas sellestki, kui üks “trits” all oli: teise jalaga hoogu andes sai ka ühel jalal liugu lasta.
Kooliloo teemalise juubelinäituse panid kokku muuseumi teadur Tiina Kivits, varahoidja Reele Kuuse ning arendus- ja projektijuht Janek Varblas, stendid kujundas Martin Nurm ja valmistas Salibar OÜ. Esemete näitusele annetamise eest on muuseum tänulik Salme Pruulile, Aime Klaassenile, Mart Kainele, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumile ja muuseumitöötajate lastele (nemad tõid muuseumi oma käsitöid) ning näituse toetamise eest kultuuriministeeriumile, Eesti Kultuurkapitalile ja Palamuse vallavalitsusele.
RIINA MÄGI
