“Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talupojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. … Ratsanik võttis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis ta kui küünla püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele.”
Niiviisi kirjeldas Eduard Bornhöhe oma “Tasujas“ jüriöö ülestõusu algust.
Ajaloolane Jüri Kuuskemaa rääkis laupäeval Kassinurme mägedes peetud jüriöö ülestõusu rollimängu eel noortele sellest ülestõusust kui eestlaste ühest katsest omal maal taas peremeheks saada. Tema kõneldu toetus kroonikute ülestähendustele.
„Kui nüüd tõusis ühes kohas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk pilgult kasvas, kuni leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei olnud enam tuluke, see oli tulekahi. Üks mõis põles.
Ei kestnud kaua, kui juba purtsas teises kohas veripunane leek otsekui ma seest välja, kasvas kiiresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes, neljas uues kohas uued tulekahjud tekkisid. … See ei võinud enam igapäevane õnnetus või üksikute kuritegude kokkujuhtumine olla, see oli mäss ja sõda!“
Kroonik on kirja pannud: “Nad on kaevanud ülisuures hädas ja valus rõhujate vägivalla üle, mis on niivõrd ränk ja jultunud, nii et nad isegi eestlaste naisi ja tütreid häbistasid, nende vara ära võtsid ja nendega kui orjadega ümber käisid.”
Ülestõusu oli kavatsetud alustada 1. mail ja appikutse oli saadetud Pihkvasse, Leedumaale, soomlastele ja rootslastele Turu linna ja Viiburisse, kust abiväed pidid saabuma.
Eestlaste põhiline strateegiline plaan oli ümber piirata Tallinn, Haapsalu, Otepää ning oodata, kuni saabuvad Turust ja Viiburist Rootsi ja Soome väed, et anda ennast siis Rootsi kuninga kaitse alla, kellelt võiks oodata leebemat kohtlemist.
Nagu me teame, jäid Rootsile alluvas Soomes talupojad vabatalupoegadeks, neid ei ikestatud ega surutud pärisorjusesse, nagu see oli sündinud Eestis.
Eestlased saatsid Rootsi kuningale sõna, et ta neid võtaks kaitsta nii suure rõhumise eest, sest nad tahavad pigem surra kui niisuguses ikkes elada.
Kättemaksu ei oleks iialgi sündinud, kui rahvale oleks vähegi õigust lastud osaks saada.
“Hakatus on tehtud – hirmus verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiuse päike tõuseb veripunaselt.“
Kuid eestlaste plaanid löödi segi seeläbi, et ordu ässitusel alustati ülestõusu varem provokatiivsel teel Padise kandis. Seetõttu sai ordu end koguda ning kui Tallinna alla jõudis Eesti põhivägi, oli ordu võimeline seda maha suruma.
“Aga eestlased ei hakanud tormi jooksma, vaid piirasid linna ainult sisse. Nad ootasid veel üht suuremat salka…”
Siis valisid eestlased neli talupoega kuningateks. Kuningad läksid edasi ja piirasid Tallinna kümne tuhande mehega. Nad olid mures, et kui nad võõrast abi ei saa, ei suuda nad vastu pidada.
Tallinna tahtsid nad Rootsi kuningale ilma mõõgalöögita üle anda. Eestlastele lubati põhjanaabrite juurest abi.
Saadikud tulid suure rõõmuga jälle Tallinna alla, tõid teate, et naabrid varsti suure väega kohal on. Pärast seda lõid ka läänemaalased kõik sakslased surnuks, nagu see Harjus oli sündinud, ja piirasid Haapsalut.
Seda kuuldes põgenesid kõik, kes vähegi said, tulid Paidesse ning teatasid seal, mis oli sündinud. Foogt kirjutas sellest kiiresti ordumeistrile. Kohe saatis meister eestlaste juurde orduvenna, kes nende keelt tundis ja keda nad tundsid, ja laskis neile öelda, et temale on suurest tapmisest, mille nad korda on saatnud, teada antud. Nüüd tahtvat ta peale püha ristipäeva Paidesse tulla. Sinna pidid nad läkitama oma saadikud, et teada saada, mis põhjus oli eestlastel selleks mässuks. Ja kui sakslased on süüdi, siis tahtvat ta asjad nii seada, et kõik asjad jälle heaks saavad. See oli eestlastele meelepärane, nad said aru, et ei suuda ordumeistri vastu väga kaua sõda pidada.
Ordumeister tuli Paidesse ja käskis omi, et nad kõik talle järele tuleksid.
Paidesse tulid kõik tähtsad foogtid ja piiskopid ning neli eestlaste kuningat koos kolme sulasega.
Foogt küsis eestlastelt, miks nad sakslasi nii armutult on tapnud. Eestlased vastasid, et neid on nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauemini enam välja kannatada ei saa.
Kuigi tegemist oli saadikutega, ei pidanud ordumehed kinni puutumatusest ja tapsid eestlased.
Pärast seda läks ordumeister suure väega Tallinna peale.
Et eestlasi nii palju hukkus, tulenes sellest, et nende ainsateks relvadeks olid vikatid ja nuiad, mis ei aidanud rüütlite odade ja mõõkade vastu.
Turu foogt jõudis eestlastele liiga hilja appi. Ordu saavutas oma peamise eesmärgi vara alustatud ülestõusu tõttu. Taani kuninglik asehaldur palus ordumeistrilt abi ning ordu võttis üle Taanile kuulunud Toompea linnuse ning sellest algas faktiliselt Saksa ordu võim Taanile allunud Eesti aladel.
Osa eestlasi oli läinud ka venelasi endale appi kutsuma. Venelased kogusid 5000 meest ja tungisid Tartu piiskopkonda, kuid paraku olid nad sunnitud varsti Eestist lahkuma, sest Eesti vägi oli lüüa saanud.
Ka saarlased lõid oma orjastajad maha ja kogunesid Pöide linnuse alla, teades, et seda kantsi ei suudeta kaua kaitsta. Sakslased kutsusid abi. Kui meri jäätus, mindi jalgsi üle jää. Saaremaal tapeti kuni 9000 saarlast, mis oli selle ülestõusu üks verisemaid episoode.
Jüriöö ülestõus kestis kaks aastat ja lõppes eestlastele lüüasaamisega. Talupoegadel tuli taluda süvenevat pärisorjust ja rõhumist ning unistada sellest, et millalgi tuleb aeg, mil võib elada oma tahte järgi omal maal, ilma võõraste käsutamiseta ja rõhumiseta.
Käesolevas kirjatöös on kasutatud tsitaate Eduard Bornhöhe “Tasujast” ning Jüri Kuuskemaa loengust jüriöö ülestõusu kohta Kassinurme mägedes möödunud laupäeval.
HELVE LAASIK
