Preemiaandmisele pani õla alla ühtekokku hulgast asutusest, ettevõtjast või eraisikust annetajat. “Puhtana kätte” saadi laureaadile anda 20 000 krooni, mille Tuulik lubas oma Kuressaare korteri köögi remontimiseks kulutada. Maavanem Aivar Kokk lisas preemiasummale omalt poolt kunstipärase sepistatud ahjuroobi. Roobiga tuli värskel laureaadil Tootsi leiutatud palveasend sisse võtta, sest Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi asutaja Vaike Lapp oli nõuks võtnud Tuuliku Tootsiks lüüa.
Kolmas kingitus ? Palamuse Puukooli omanike Urve ja Jaak Rillo kasvatatud ilupuuistikud ? leiab koha Abruka saare mullas.
Nii, nagu Luts kirjutas omal ajal kuulsaks Palamuse, nii ongi Tuulik pühendanud oma elu sünnipaiga Abruka tuntuks kirjutamisele. Algtõukeks peab kirjanik ise seda alaväärsustunnet, mida ta tajus, kui läks tudengina Tartu raudteejaama sidepunkti kodustele lehte tellima ja sideneiu, nähes aadressis sõnapaari “Abruka saar” nentis: “Saar on väga levinud perekonnanimi, aga Abruka on eesnimena küll väga harvaesinev.”
Kuigi kogu ta elu olla Abruka kiitmise nahka läinud, olevat Tuuliku sõnul tööd ikka veel kõvasti: kogu maailm ei teadvat veel kaugeltki, kus asub Abruka ja kes seal elavad. Ja vaatamata Tuuliku usinale kiitmisele on elu Abrukal ikkagi väljasuremise äärel: talvel elab seal vaid paarkümmend pensionäri, kooli ega kauplust pole jne. Suvel on seal tänu suvitajatele ja turistidele muidugi rahvarohkem.
Kolmel viimasel suvel on Saaremaa Rahvateater Abrukal Tuuliku juttude põhjal tehtud vabaõhulavastust mänginud. Koos paadisõidu, saarel ringi kaemise ja kartuli-silgu söömisega kulub etenduse vaatamiseks viis tundi ja raha küsitakse selle eest näo pealt 350 krooni.
“Nii hea kirjanik ma nüüd küll ei ole, et minu kirjutatud asja vaatamise eest nõnda palju raha võiks küsida ? see on rohkem Shakespeare’i hinnaklass ?, aga ju need paadisõit ja söömaaeg siis rahvale nii meeldivad, et nad nõus on sellist raha välja käima,” ütles Tuulik.
Kirjanikusaatus ette määratud
Sündinud küll Abrukal, on Jüri Tuulik juuripidi hoopis muhulane ning kirjanikuks saamine oli nii tema kui ta kaksikvenna Ülo puhul justkui geneetilisel tasandil ette määratud: Juhan Smuul on neile tädipoeg ja Juhan Peegel vanaonu tütrepoeg. Huumorit on küllaga nii Smuuli, Peegli kui ka Jüri Tuuliku loomingus ning Lääne-Eesti saarestiku elanikke peetakse üldse sündinud humoristideks. Jüri Tuulikul on sellele oma seletus.
“Lustakad ja loova vaimuga on saarlased ehk sellepärast, et sealsed mehed on alati merd sõitnud ning see, mida nad nägid ja mida rääkisid, ei ole ühegi võimu ajal mingile kontrollile allunud,” ütles Jüri Tuulik.
“Sealjuures pole huumor olnud saarlastele mitte niivõrd ajaviide, kelkimise vahend või ambitsiooni teostamise instrument, vaid sellel on olnud oluline sotsiaalne funktsioon. Huumor on nagu lakmuspaber, mis näitab ära inimese olemuse. Kui viskad mehele nalja ette ja ta sellest aru ei saa, siis pole kuigi tark tegu temaga ühes paadis merele minna: head nahka sellest ei tule. Kui aga mees naljast aru saab ja väärilise vastusegi annab, siis tõuseb ta kohe teiste silmis ja ta võetakse omaks.”
Tuuliku sõnul on saarerahvas nalja mitte mõistvatest inimestest alati eemale hoidnud ja nood õnnetukesed on selle tõttu kannatanud, saamata ise üldse aru, miks nad tõrjutud on.
Isegi ilmataat on Abruka kohal mõnikord leebem ja lustlikum kui mujal. Jaanuaritorm, mis Pärnumaa rannakülasid julmalt rüüstas, viinud Abrukal näiteks ainult ühe peldiku minema ? kohaliku kirjakandja õuelt. Justkui kopensatsiooniks toonud tormiaegne suurvesi samasse õue neli tuliuut külmkappi, pärit arvatavasti mõne laeva merre pudenenud lastist…
Rahva tänu ja tühjad pudelid
Kuna Luts oli tuntud mitte ainult kirja-, vaid ka napsimehena, küsitakse temanimelise preemia saajatelt alati nende suhte kohta alkoholiga. Tuulik vastas traditsioonilisele küsimusele, et viimase 28 aasta jooksul tal kontaktid alkoholiga puuduvad, enne seda olid need aga väga tihedad.
Viimaseks jäänud purjutamine lõppenud Tuuliku enda sõnul alljärgnevalt:
“Kui mina, pehmelt öeldes, neljakäpukil koju olla roomanud, ahastanud ema: “Oh, Jürikene, mis sinust küll järele on jäänud!” Ja mina vastanud mõtterikkalt: “Rahva tänu ja tühjad pudelid.””
Laureaadile küsimuste esitamist seekord üksnes publiku hooleks ei jäetudki, vaid neid oli hulgaliselt ette valmistanud päevajuht Valdi Reinas. Nii tema kui ka rahvamaja juhataja Tiina Tegelmann esitasid ka Tuuliku lustakaid tekste.
Valdi Reinase küsimusele, milline oli esimene Lutsu preemia saamise teate järel tekkinud mõte, vastas Tuulik ehtsa abrukalasena:
“Mõtlesin, et järgmine preemiate jagamine on oktoobris. Siis antakse Nobeli omasid.”
Nii et kes eeldas, et Lutsu moodi humoorikalt kirjutav Tuulik on rahva ees ka Lutsu moodi kidakeelne, sai haledalt pügada. Tuulikul voolas jutt kui varrukast ning ühele naljaloole järgnes kohe teine. Kusjuures ükski neist polnud vägisi pastakast välja imetud, vaid pärines otse elust enesest. Ning igas loos oli korraga koos inimene kogu oma mitmekülgsuses, maailm kogu oma vastuolulisuses ja elu kogu oma täiuslikkuses.
RIINA MÄGI
