Luule- ja laulutekstide autorina peaks Jõgeval kasvanud Jüri Leesment küll kõigile tuttav olema. Debüütkogu ?Vihm ei võõrasta?, tekste aastatest 1981-1987, ilmus 1990, pärast laulva revolutsiooni tormilisi sündmusi. Võib täie kindlusega öelda, et Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti isamaalised laulud muutsid Eestit ja inimesi. Tekstide sotsiaalne sõnum ja inimlik tähendus on Jürile väga oluline, esmajärguline. Selles mõttes pole ta näiteks loodusluule kirjutaja.
Eesti rocki lipulaev Ultima Thule andis aastal 2005, pärast 16- aastast pausi välja uute lugudega plaadi ?Ingel ja suli?. Ultima Thule laulja, kitarrist ja hing Riho Sibul peab väga oluliseks laulu sõnu: need peavad olema sellised, mida pole piinlik korduvalt esitada. Jüri on kirjutanud pooled plaadi tekstidest ja ka plaadi nimetus on temalt. Sibul on sõnade suhtes ülitundlik, valiv ja intelligentne muusik. Väga kriitiline.
?Saada mind kiusatusse? pakub valitud tekste aastatest 1988-2007, seega kirjutaud pea kahekümne aasta vältel. Raamatu on kujundanud meistrikäega Andres Rõhu, muide praegu Palamuse mees. Värvilahendus, fotod ja üldilme on maitsekalt paigas. Tekstiraamatu pealkiri on muidugi parafraas ?Meie Isa? palvele, kus palutakse, et ei saadetaks kiusatusse ja päästetaks ära kurjast. Kõik pühamehed on kiusatused läbi teinud, mis veel tavasurelikest rääkida. Ja nii kannatuste sulatusahjus maagist väärismetalli kätte saanud. Pole kannatust, pole ka pälvimust: ?Saada mind kiusatusse/ ja õpeta südant/ läbi valude ja vasturääkivuste/ lugema lähedust/ ridade vahelt? Ridade vahelt lugemine on suur kunst, mis eeldab vihjete ja ütlematajätmiste tajumist. Mõnikord on vaikimine parim vastus. Betti Alver vaikis luuletajana kõige räigemal sovjetiajal täiesti, kokku üle 20 aasta. Mida üks tundlik tekst ja selle tagamaa aimamisi tähendab, võib lugeda tsükli ?Minemavisatud avamata kirjad? 2. luuletusest: ?iga kustunud täht/ võib muuta tähendust sõnal/ iga kadunud sõna/ ümber pöörata mõtte/?.
Kuidas paigutuvad Jüri tekstid meie eesti luuletraditsiooni? Kes on eeskujud ja mõjutajad? Tugi luuleloos. Keegi ei saa alustada tühjalt kohalt. Ikka avab keegi ukse värsside juurde. On loomulik, et alustatakse jäljendades ja järele aimates. Hiljem astutakse dialoogi ja mängitakse sõnahelide ja piltidega, lisatakse motiividele oma varjund ja isikupära. Kes arvab, et kohe algul erakordne on, satub sügavasse eksitusse ja naerualuseks. Oma tundeelu labane paljastus on sama piinlik nagu oskamatu striptiis. Tunded ja mõtted peavad küpsema ja kristalliseeruma. Need peab sundima saledasse stroofi. Jüri meelest on parimaks eesti luulekoguks läbi aegade Karl Ristikivi ?Inimese teekond? (Lund 1972). Laiem üldsus ei mõista Ristikivi tähendust seepärast, et tegemist on Rootsis elanud pagulasega, kes Nõukogude Eestis oli ?vaenulik element?. Küll aga teatakse hästi tema värssi ?Ka sisaliku tee kivil jätab jälje?. Kes luule suhtes ?musikaalne?, kuuleb kõlasid Sergei Jesseninilt ?Lihtne kiri? (lk 42), keda suurepäraselt eestindas Artur Alliksaar. Aimdub Paul-Eerik Rummot, just ?Saatja aadressi?.
Luuletus ?Päikeselapsed? (lk 11) on pühendatud Betti Alverile, Heiti Talvikule ja Artur Alliksaarele. Kõiki neid ühendab sügav haritus ja värsside kõrgkultuur, mille aluseks on avar sisemine vabadus ja eetika. Ja just seepärast on nad karmi saatusega luuletajad, kelle isiklik elu ja looming on lahutamatu tervik, üht ei saa kuidagi eristada teisest. Talviku küüditasid kommunistid ?ohtliku elemendina? Siberisse, kus ta kõigest 42 aastasena 1947. aastal suri. Alliksaar istus samuti Siberis vangis, aga tuli tagasi ja temast sai Tartu boheemlaste kroonimata kuningas. Võimuesinejad ja KGB olid tema esinemistest ja mõjust noortele nii häiritud, et keelasid tal ülikooli kohvikus ja kirjanike majas käimise. Teda ignoreeriti ja ei avaldatud, aga ikkagi kujunes tast sõjajärgne tipp-luuletaja, kelle mõjust pole pääsu. Alliksaar suri 43 aastasena. Seda tausta peab teadma, sest Jüri luule sotsiaalne sõnum on samal eetilisel pinnal ? lugege luuletust ?Topeltsulgudes? (lk 9). Neil, kel ?nõukogude võim? meeles, hingel ja südames, pole andestust. Ega nad ju kuhugi kadunud pole, ?Kõhukamad kõigest hingest kõrgemale ronisid/ Nuhipoisid nihutasid/ silmadele sonisid?.Vastukaaluks on hingesugulust tunda siiraste ja ausate koolipoistega, kes võitlesid ja ka langesid Vabadussõjas. Millegipärast meenub mulle Jõgeva kooliajast mälupilt pioneeriaktuselt aulas ja ka klassipilt, kus ka Jüri koos teistega rivis seisab, aga ilma kaelarätita, vaid ilusa musta lipsuga. Tema polnud pioneer, sest veendumused ja kasvatus ei lubanud.
Jüri ütles, et tegelikult kirjastas ta oma ?Kiusatused?? selleks, et neid sõpradele kinkida. Üks luuletus kannab pealkirja ?Testament? (lk 64) ja on pühendatud Peterile, Jaagule ja Samile. Paljud tekstid ongi isiklikud ja seepärast nimeliselt kinnistatud. Näiteks luuletus ?Vaikne nurgake? on pühendatud Gerrile. Seda võib lugeda tavalise poeetilise tekstina ja pole häda midagi. Aga hea on teada, et ?Vaikne nurgake? on Tartu Lutsu raamatukogu sõbralik kohvik, kus käivad koos Tartu loomeinimesed ja selle perenaine ongi Gerri, Peteri naine. Kohvik aga sai oma nime Lutsu ühe kõige ühiskonnakriitilisema jutustuse järgi.
Teisipäeval, 29. jaanuaril kell 16.00 tuleb Jüri Betti Alveri Muuseumi, et klassivennaga oma uuest luulekogust ja elust rääkida. Huvilised on teretulnud!
TOOMAS MURU
