Tänase lehe peauudis on kahjuks masendav. Jõgeval peeti eelmisel nädalal kinni narkodiilerid ning avastati seitse narkojoobe tunnustega isikut.
Olnuks naiivne arvata, et Jõgeva ja teised väikelinnad on narkootikumidest päris puutumata jäänud. Kindlasti teavad kohalikud elanikud neid, kes selle jubeda pahe küüsi langenud. Siiski ei torka siin narkomaanid linnapildis silma ning loodetavasti on neid väga vähe. Aga kui palju täpselt, vaevalt keegi öelda oskab.
Eduka politseioperatsiooni käigus tabatud diilerid on kahtlemata märk sellest, et politsei tahab ja suudab oma tööd teha. Samas tekitab see küsimusi, et kas keegi kaaskodanikest pole siis mitte kunagi mitte midagi märganud.
Narkootikumid ei tohi olla kellelegi võõras mure. Narkomaania hukutavatest tagajärgedes on meedias piisavalt räägitud, ent probleemi peavad teadvustama ka need, kellel asjaga mingeid isiklikke kokkupuuteid seni pole olnud. See tähendab sedagi, et narkodiilerid tuleb ühiskonnas kuulutada paariateks, kelle vastu võitlemiseks peavad inimesed oma jõud ühendama.
Samas on narkomaania probleem, mille vastu lõplikud kaitstud pole meist keegi. See võib tabada kedagi meie lähedastest, ning siis tuleb mõelda, mida teha saab. Neid, keda on võimalik päästa, tuleb igal juhul püüda aidata, sest vastasel korral kannatame nende tegude tagajärjel me ise.
“Läbiviidud operatsioon ei üllatanud mind niivõrd leitud ja äravõetud narkokoguste poolest, küll aga pisut just nende isikute osas, kelledele teostatud narkoekspertiis näitas narkoainete tarvitamist. Tegu oli inimestega, kelle ametialasest seisundist ja perekondlikust taustast ei oleks seda uskunud”, kommenteerib Jõgeval juhtunut politseinõunik Raivo Võsaste.
Mõelgem sellele. Mõelgem, mida saame teha, et laastavat narkohävingut oma koduõuelt kaugel hoida.
