Homme, nagu novembrikuu teisel pühapäeval tavaks, tähistatakse isadepäeva. Hea, et see ammune komme on jälle avalikult tagasi. Nagu emadepäevgi. Alguse on need saanud ju üpris üheaegselt 1910. aastal. Mõlemad on tulnud meile aga tegelikult hoopis Ameerika Ühendriikidest põhjanaabrite kaudu.
Üks on kindel – isadepäev oli ja on kõige enam perepäev. Taasiseseisvunud Eestis on valitud ka Aasta Isa, Estonia kontserdisaalis korraldatakse isadepäeva kontsert, andmaks tunnistust päeva tähtsusest. Isadele ja poistele kui tulevastele isadele on vähemalt sellel nädalal osutatud võimalikult suurt tähelepanu. Poistenädalaid peetakse lasteaedades ja koolides, kus muidu suhteliselt feminiinsetes seltskondades võib tavapärasest rohkem näha mehi ning poisse üritatakse haarata mehisematesse ettevõtmistesse. Mehed ja mehehakatised ju teatavasti armastavad üldjuhul rohkem tegutseda ja vähem sädistada.
Homme on aga enamasti isad kodus oma peredega. Võib-olla võetakse koos midagi vahvat ette. Midagi erilist polegi ehk vaja korraldada. Koos on vahest kõige parem siis, kui kõik on ehtne ja soojast südamest tulnud. Peaasi, et üksteist märgatud ja mõistetud on. Last ei kasvata vaid käsud ja keelud, pigem saavad otsustavaks eeskuju, autoriteet. Soorollid peaksid aga paika jääma, et naised ikka naised ja mehed mehed saaksid olla. Liigse näägutamise, võimutsemise ja peenutsemisega võib paraku mõndagi lootusetult segamini ajada.
Kui ema on ajast aega peetud kodu hoidjaks, siis isa kodu kaitsjaks, tugevamaks pooleks. Seepärast eeldab ka tulevane inimene isalt eelkõige otsustavat sõna ja asjalikku nõu. Ometi peaks silmas pidama, et ka mehed nutavad ja rauast pole nad ka kaugeltki mitte.
