Esimene mai on omamoodi kevade kõrgpunkt, kuigi tänavu lasid kaunid kevadilmad end kaua oodata. Sama on 1. mai ka päev, mida erinevad põlvkonnad tajuvad veidi erinevalt. Tänastele noortele seostub 1. mai eelkõige volbriöö võlude ja mõnusa mölluga. Vanem põlvkond mäletab seda päeva eelkõige töörahva pühana, kus käidi paraadidel (kes rõõmuga, kes kohustuslikus korras), ja peeti tobedaid kõnesid. Ega seegi pidutsemist takistanud, maituld on nii meil kui mujal ammustest aegadest tehtud.
Meedia keskendub praegu muidugi lahedale volberdamisele ning kõikvõimalikke üritusi toimub hulgi. Tore on. Siiski pole mõtet ka seda töörahva püha tähendust maha salata. Loomulikult ei tähenda see mingit nõmedat nõukogude traditsiooni taaselustamist, vaid midagi hoopis muud.
Vahel tundub, et praegusel ajastul vajab töörahvas oma püha hoopis rohkem kui vene ajal. Siis olid tööline ja kolhoositar selgelt üle tähtsustatud, kuid nüüd on kahjuks kaldutud teise äärmusse. Tavalist tööinimest ei taheta pahatihti märgata, tema tegemised ei huvita. Ometi on just tema igapäevane töö see kõige kindlam kivi, mis riigi majandusmüüri püsti hoiab ja enamikule peredele leiva lauale toob.
Aga eks suunab meilgi aeg need asjad oma loomulikku kulgemisse. Kui näeme telekast, et mujal Euroopas marsivad töölised punaste lippude all, siis pole ju selles midagi imelikku. Ka meil saab see kunagi taas tavapäraseks. Paluks seda mitte segi ajada ja seostada selle punase minevikuga, mis meid aastakümneid painas. Tegu on demokraatlikule ja sallivale ühiskonnale täiesti loomuliku olemise viisiga.
Nautigem siis mõnusat pikka nädalavahetust, volbriööd ja töörahva püha, maituld ja kevade keskpaiga ilu, pangem pidu või tehkem tööd, kui vaja. Mis aga kellelegi meeldib. Vabad inimesed vabal maal ju, eks.
