Juhtkiri: Vana-aasta eelviimasel päeval

Viimased loetud tunnid on jäänud käesoleva aasta lõpuni. Milline see aasta oli? Kindlasti mitte kergete killast. Lõputud kriisid või veelgi rohkem kriisidest rääkimine. Majanduskriis, keskkonnakriis, rahvastikukriis, lõppeks ka sõjakriis. Erinevate hirmude külvamine varahommikust hilisõhtuni, sest kes kõvemat häält teeb, seda ka kuulatakse. Kõik see nõuab tugevat vaimu, et sellest tervena välja tulla. Et mitte jääda negatiivsete uudiste tulva alla.
Vahel on kurb vaadata ja kuulata inimesi, kes näivad kogu oma aja (ehk siis elu) veetma teiste eludes. Muretsema, õpetama, sildistama … Kahju on. Aeg on meie kõige kallim vara vaimses mõttes. Nii nagu maadki füüsilises mõttes, ei tehta ka aega meile juurde. Miks me siis seda hindamatut vara ei hoia, ei hinda?
Viimastel päevadel on sageli rõhutatud, et tänases elus toime tulemiseks on tarvis rohkem optimismi. Tuleks mõelda ja tegutseda selle nimel, mis sõltub meist endist, mida suudame ise muuta. Selleks on vaja igaühel mälu puhtama ja värskemana hoida. Lihtne öelda, aga kuidas seda saavutada?
Kindlasti on siin abiks füüsiline tegevus. Kas siis töö või sportlik liikumine. Lihtsad viisid, et igapäevasest rusuvast rutiinist ennast vabamana hoida. Psühholoogid kinnitavad, et füüsiline tegevus hoiab meie pea klaarina ja muudab mõtted optimistlikumaks. Seega siis hoidkem ennast rohkem füüsiliselt heas toonuses, kokkuvõttes lisab see meile vaid optimismi ja annab juurde tervist. Vana-aasta tasukski ära saata lubadusega, et jaanuarist hoian rohkem aega enda jaoks. Siis tuleb ka kõik muu.