Suvi on tulekul, päevad läinud pikaks ja valgeks, justkui vastupandamatu jõuga kisub miski eestlast maanteedele ? hääletama. Seisma, käsi püsti, teeperves, sest ega eestlane tigu pole, kes maja kaasas kannab!
Ikka kaks kätt taskusse ja minema, seda muidugi juhul, kui veel või enam autojuhilube pole. Need, kellel on ja kes bensiini osta jaksavad, võivad muidugi sõita, kuhu ise tahavad. Teised peavad varsti leppima vist vaid sellega, kuhu neid viiakse.
Pole siin naljanatukestki. Viimasel ajal on Eestis tõusnud nii bensiinihinnad kui bussijuhtide palgad. Bussiliine, neid väheseidki, mis olid, aga aina kärbitakse. Tahab Jõgeva pensionär näiteks Türi lillelaadale sõita, peabki pöidlaküüti proovima. Isegi Põltsamaa ja Jõgeva vaheline liiklus jätab soovida, mis siis rääkida veel sellest, kui keegi tahaks Jõgevalt Viljandisse või Pärnusse saada.
Polegi pisike Eesti nagu üks riik. Kuigi mõned maavanemad äsja ühist transpordialast rongisõitu harrastasid, pole tegelikku maakondadevahelisest koostööd märgata. Ja eesti inimesed, need sajandeid allasurutud, on nii tagasihoidlikud ja kannatlikud. Memmekesed munakorvidega, koolilapsed ja teisedki seisavad alandlikult pisikestes bussipeatustes ja rõõmustavad südamest, kui mõni buss ikka veel tuleb.
2. maist kärpis näiteks Pärnu Bussipark oma Mustvee liini ja see sõidab nüüd vaid Põltsamaani. Ei saa siin süüdistada ka bussifirmasid, sest on ju loogiline, et kasumile orienteeritud ettevõtted sõidavad sinna, kuhu liigub kõige rohkem inimesi. Kes aga mõtleb kogu rahva peale? Kas varsti jäävadki meile siis alles vaid Tallinna-Tartu liinid? Kas mitte kohalikud omavalitsused ja ka riik tervikuna ei peaks hoolitsema selle eest, et inimesi 21. sajandil taas sunnismaiseteks ei muudetaks?
