Homme on Euroopa päev, mille traditsioon sai alguse 9. mail 1950, mil Prantsuse välisminister Robert Schuman esitas ettepaneku Saksamaa ning Prantsusmaa söe- ja terasetootmise ühendamiseks. Toonasest söe- ja teraseliidust kasvas tänaseks välja 27-liikmeline Euroopa Liit.
Kindlasti oleks olnud parem, kui toonased tegijad poleks jõudnud unustada, et veel viis aastat varem oli samal päeva Teise maailmasõja lõpupäev, mis Saksamaale ja Prantsusmaale mitte ühte ja sama ei tähendanud.
Kuigi täna tahavad paljud veel seda päeva tähistada kui lääneliitlaste võitu fa?ismi üle, oleks kasulik samal ajal meeles pidada, et sõja lõppemine ja Euroopa jagamine tähendas poolele Euroopale mitte võitu ja vabadust, vaid pool sajandit kestnud bol?evistlikku okupatsiooni.
Tänase Euroopa reaalsus on see, et Berliini müüri ei ole enam ja ka Tallinnas ei triumfeeri sõdur-vabastaja monument enam keset Tõnismäge, rebides lahti vanu haavu eestlaste hingedes.
Kes soovivad leinata Punaarmees langenuid, võivad olla õnnelikud, et saavad oma lilled ja mälestusküünlad viia sõjaväekalmistule. Palju viletsamas seisus on endiselt need, kelle isad ja isaisad langesid Narva rindel Eestit kaitstes või surid Siberis sunnitööl.
Vooremaa arvates on aga täiesti selge, et minevik tuleb jätta seljataha ja praegustel noortel on kõik võimalused uuenenud Euroopas koos tulevikku vaadates edasi minna. Rahvuste pinnal konflikti soojendamisest ei saa tegelikult huvitatud olla ei eesti ega vene kohalikud noored. Igasuguste provokatsioonide vastu aitab aga senisest parem ajalootundmine. Ja kes ikka veel urgitseda tahab, sellele võiks meenutada eesti vanasõna vana asja meeldetuletamisest?
