Juhtkiri: Unistuste ühistransport

Tänapäevane ühistransport peab olema inimeste liikumisvajadusi arvestav, mugav ning kiire. Töötama nagu kellavärk. Kes mujal maailmas liikunud, siis nii see seal ongi. Kolmekümne aastaga oleme teinud suure hüppe ent alati võiksid asjad paremad olla. Maakonna teedel liiguvad uued kaasaegsed bussid. On ka elektrilisi sõidukeid. Põltsamaalt pole Tallinna, Viljandisse või Pärnu saamine probleem. Jõgevalt on asjad keerulisemad. Kes soovib pealinna sõidul nautida mugavust, peab siit esmalt jõudma Põltsamaale ja sealt jätkama teekonda Lux Expressi ülimugavate sõiduvahenditega. Piletki mitu eurot odavam kui Elronil.
Kui pealinnas toimetused aetud, peab kuidagi Põltsamaal väljudes edasi saama Jõgevale või Siimustisse. Hea kui on kindlal kellaajal vastas kohaliku ühistranspordikeskuse sõiduk. Täna see nii ei ole. Kellaegu saaks ühendada. Jõgevalgi võiksid raudteepeatus ja bussijaam kõrvuti olla. Kunagi see nii oli. Leedus ja Lätis on bussi-ja rongijaamad siiani koos ja toimivad. Muust Euroopast rääkimata. Tahtmise korral saab ühildada busside-ja rongide saabumise ning väljumise ajad. Üks ootab teise ära, tekib sünergia. Kui saaks veel ühtse üleriigilise sõidukaardi või pileti kuhu laed kogu teekonna. Sinnani kulub veel aega.
Rong ja buss on konkurendid kiiruse ning mugavuse mõttes ent aetakse ühist asja – sõitjale osutatakse teenust. Mida mugavam ja tänapäevasem see on, seda vähem on meie teed autodest üleküllastunud. Riik on rahvas ja transpordi kujundamisel peaks tema hääl julgemalt kõlama. Meil kipuvad kahjuks kõike poliitikud suunama.