Juhtkiri: Toidujulgeolek algab põllult

Toidujulgeoleku üle on viimasel ajal rohkem arutelusid peetud kui seda oli põhjust teha kümmekond aastat tagasi. Kindlasti ei saa öelda, nagu poleks kriise ja keerulisi aegu Eestis varem üle elatud. Vastupidi, ajalugu on olnud täis keerulisi aegu, kuid raskustest on läbi tuldud niihästi 20. sajandi suurte sõdade aegu kui ka varem.
Aga aastast 2022, kui käivitus täiemahuline sõda Ukrainas, jõudis ilmselt igaühele ka Eestis pärale tõdemus, et igaks olukorraks tuleb valmis olla. Ka selleks, kui mingil põhjusel üle piiride kaup enam ei liigu. Mis iganes see põhjus siis ka poleks.
Viimastel päevadel on toidujulgeoleku küsimus tõstatunud seoses põllumajandusele määratud Euroopa Liidu kriisiabiga. Brüsselis toimus mõne nädala eest hääletus põllumajanduse kriisireservist 540 miljoni euro kasutuselevõtuks. Euroopa Komisjon eraldas Eestile põllumajanduse kriisiabist vaid 3 144 200 eurot. Eesti ametnik ütleb tänases Vooremaas: „Eesti jäi koos mitme teise liikmesriigiga hääletusel erapooletuks, ent eelnõu sai vastuvõtmiseks vajaliku toetuse. Eesti vastuhääl ei oleks otsust muutnud.”
Tekib aga küsimus, kui Eestist miski ei olene, miks peab siis Eesti kõike tegema, mida Euroopa Liit käsib.
Mööda Eestit ringi sõites näeme põldude peal suuri silte: „Toidujulgeolek algab põllult.” Eelmisel suvel neid silte ei kohanud. Nende siltidega tuletavad põllumehed meelde, et toidujulgeolek algab kohaliku teravilja, juurvilja ja muude põllusaaduste kasvatamisest. Kui meil poleks kohalikku põlluharijat, loomalautu ega veisepidajaid, vaid oleks üksnes söötis maa, siis oleksimegi olukorras, kus riik muutuks haavatavaks. Ja keegi saaks sellist haavatavust oma huvides ära kasutada.