Üsna jube on kuulata, kui kellegi eksimusi sarjab innukalt inimene, kelle enda hingel hoopis rängemad patud. Aga seni on neid õnnestunud varjata.
Nii ametnike, poliitikute kui ka äri- ja muidumeeste pahategusid tirivad järjest hoogsamalt lagedale politsei, ajakirjandus, maksuamet ning teised selleks kutsutud ja seatud. Ja õigesti teevad, jaksu neile. Kuid ikkagi tuleb ühel päeval hakata küsima, kust läheb see piir, mida otseselt mõõta ei saa isegi kohus, ent mida on siiski võimalik tunnetada.
Ärimaailma petuskeemid on antud juhul teine teema, küll tasub aga hoolikalt jälgida juhtumeid, kus paarkümmend tuhat teenivast ametnikust või poliitikust saab üleöö paarikümmend miljonit omav ärihai.
Poliitikute puhul tundub, et nende patud on kohati niivõrd erineva kaaluga nagu pangarööv ja õunaraksus käimine. Avalik hukkamõist ei käi pahatihti aga mitte terve mõistuse, vaid selle põhjal, kelle pahandus suuremaks puhutakse. Või on lihtsalt arusaadavam, tuttavam.
Ei julge küll väita, et selliseid inimesi ülearu oleks, kes kunagi ühtegi seadust pole rikkunud. Ärme mõtleme siin trammis jänest sõitmist, vaid ikka midagi sellist, mille puhul saaks hea tahtmise juures paragrahviga väänata.
Poliitikud teavad üksteisest üsna palju, nagu ka ajakirjanikud ja ametnikud. Aga ei räägi. Sest Eesti on väike ja siin kehtib vägagi jõuliselt ringkäendus. Korruptsiooni suhtes uhkustame, et teistes üleminekuriikides on see suurem. Võimalik. Ja ega endale tuha pähe raputamine või tänitamine siin aitagi.
Sest suurem osa meist on kasvanud vargaühiskonnas, mille väraval kurikuulsad tähed SSSR. Nii said paljudest ?ausad vargad?, kelle ärklikorrusega individuaali tellised on virutatud tehase ehitusplatsilt. Harjunud värk, millest Läänes eriti aru ei saada.
Õitsev topeltmoraal elab edasi, omandades paindlikult uusi vorme. Õnneks on märke uuest põlvkonnast, kelle jaoks see enam omane ja olemuslik pole. Ja Jumala eest, ega siis kõik pole kogu aeg sellised olnudki!
