Küünlapäev on üks nendest rahvakalendri tähtpäevadest, mil usuti pool talve kindlasti möödas olevat. Sama ütles vanarahvas tegelikult ka taliharjapäeva ja tõnisepäeva kohta, mis mõlemad juba jaanuaris.
Nii või teisiti ? pole meil olnud õiget talve, pole ka selle poolitumist. Kes seda nüüd täpselt teab, millal sulab ära seesama lumenatuke, mis eile maa valgeks tegi. Või mitmes talvetulek see tänavu ülepea on.
Järgmine nädal toob kaasa vastlad, mis sel aastal õige varajased. Aga vastlaliuga on lood muidugi kahtlased ? ikka nende talve tulekute-minekute pärast. Kui nüüd lausvihmale ei lähe, saab ehk vähemalt kelgu turjal oma tulevasuvise linadepikkuse ikka ära kindlustada.
Meie rahvakalendrile on omane, et ikka on nende tähistamine söömise ja kindlate roogadega seotud. Maiasmokad piiluvad juba ammu kohvikutes ja poevitriinides ahvatlevaid vahumütsidega kukleid. Oasupp ja seajalad pole paraku enam nii populaarsed. Kui liugu lasta ei saagi, siis kõht saab oma peo ikka kätte.
Küünlapäeval olevat aga vanasti naistel kombeks olnud üksi kõrtsis käia ja mehed kodutöid tegema jätta. Mine tea, kuidas selline tegu nüüd soolise võrdõiguslikkuse nõudjaile meeltmööda on. Ja kõrtsis olevat naised oma roosama-rõõsama väljanägemise huvides joonud naistepuna. Meestelgi, kel mõnda naabriperre küünlapäeval asja olnud, ei sobinud sinna ilma punast jooki sisaldava pudelita minna.
Kes nüüd praegu enam täpselt öelda oskab, mis selle naistejoogi punaseks tegi. Võimalik, et alati ja igal pool polnudki tegu veiniga, küllap piisas ka marjamahlast või koguni naistepunateest?
Samas ei ole vist kuigi suur patt täna õhtul ka pisut seda jooki mekkida, mis põsed õhetama võtab ja sooja annab. Tihedate vihmahoogude ja kurjade tuulevihuritega hämar aastaaeg, kuidas seda ka iganes nimetada, hakkab mööda saama. Kuulake, tihane juba laulab!
2. veebruar 2008. a
