Kuigi sõnades on igal erakonnal keskkonnaprobleemide käsitlus olemas, loodi Eestis hiljuti ikkagi veel üks uus erakond. Valimiste-eelsel ajal, mil mitmed väikeparteid on hakanud vaatama, kellega ühineda, et siis suurema varjus päevapoliitilistes küsimustes kaasa kõnelda, ei valinud rohelised seda teed. Nad loodavad ise viie protsendi künnise ületada ja oma esinduse Riigikokku saada.
Marek Strandbergi idee Eestisse 20 aasta jooksul 150 000 ökokodu ehitada on loomulikult tervitatav. Nagu seegi, et riik maksaks iga elaniku pealt, kes on viis aastat säästlikku elustiili järginud, 20 ruutmeetri ehitushinna tagasi. On südantsoojendav kuulda, et need ökokodud kasutaksid maksimaalselt kohalikku maasoojust, päikeseenergiat ja biomassi. Kõik nagu klapiks. Peale jõudude vahekorra.
Isegi kui rohelised Riigikokku saavad, jäävad nad tõenäoliselt opositsiooni, sest vanad olijad ehk nn pealinna paksud kassid ei hakka neid tõsiselt võtma ega nende utopistlikele nõudmistele vastu tulema. Veelgi nutusem saab olema variant, kui nad koalitsiooni pääsedes kurtma hakkavad, et partnerid toimivad pidurina nende headele ideedele.
Vooremaa küll tervitab uut erakonda, kuid kahtleb Marek Strandbergi sõnades, et Eesti roheliste käes ei hakatagi niivõrd vasakpoolseid loosungeid nägema, kui mujal Euroopas see tavaks on. Niisuguseks originaalsuseks ei näi olevat põhjust, nagu Eesti ei näi olevat valmis ka uue vasaklaine jaoks.
Strandberg on vaieldamatult populaarne isik, mida näitas ka tema hea tulemus eurovalimistel. Ökoloogiline mõtteviis on tänuväärne, kuid ei maksa unustada, kui aeglaselt inimeste mõtteviis muutub.
Kuigi eestlased on oma olemuselt metsarahvas, on viimase sajandi eksirännakud teinud meie hingede kallal laastamistööd. Keskkonnasõbralik elustiil ja säästev majandus, sealhulgas rämpstarbimise piiramine, on omadused, mida peame maast-madalast uuesti harjutama hakkama, et saada tagasi oma kunagine terve talupojamõistus. Kas selleks on ilmtingimata vaja juurde veel ühte parteid, jäägu iga mõtleva inimese enda otsustada.
