Juhtkiri: Suvemõtted

Kohati on tunne, et kultuuri justkui pole, seda, mida pikemalt võiks nimetada kultuurisündmuseks, tuleb tikutulega taga otsida. Kultuuritöötajate kollektiivpuhkus mõnes kultuuritemplis keset suve oleks kohane? Või kohatu? Aga kes oleme meie, et millegi üle otsustada, selleks on olemas targad, kes teavad lollide ja tarkade inimeste iseloomustavaid käitumisi. Ja siis tundub, et kultuurisündmusi on nii palju, et ei jõua huvipakkuvaid ära külastada. Võta sa kinni, mis siis tegelik olukord on. Mugav oleks öelda, et subjektiivne.
Aga sellegipoolest elu maal jätkub. Külateatrite ägedad näitlejad ja juhendajad vallutasid möödunud nädalalõpul Mustvee, Voorel tantsiti ja lauldi hoolimata sellest, et mitte ammu oli suur, üleriiklik laulu- ja tantsupidu Tallinnas. Ikka see rahvakultuur vohab ja õilmitseb ning jätkub ägedaid inimesi, kes hoolivad ja ei väsi tegutsemast. Ilmas elamise eluaastate arv ei vähenda nende inimeste soovi olla seltskondlikud, saada osa loomisprotsessidest ja pakkuda endast midagi, mida tasub vaadata ja kuulata.
Ainult tarbides ei saa edasi. Loomingulisus ja teotahe on arengu võtmeks. Kas võis aastaid tagasi Ave Alavainu Hiiumaal esimest kohvikutepäeva tehes aimata, et see „hullus“ levib kui kulutuli üle maa ja ei näita märkigi vaibumisest. Sel nädalal on kodukohvikute pidajatel käed-jalad tööd täis, ettevalmistused hea ja parema pakkumiseks algavad päevi enne seda, kui kellaaeg lubab külastajad uudistama. Toidukultuuri laviin mõnel nädalavahetusel on iseenesest ju tore, aga mis saab edasi? Vaikelu jätkub, mõnes linnas on tolmune august sama vaikne kui juuni ja juuli. On küll toidukohti, kuid nende köök suletakse varakult isegi siis, kui suurüritus on linna rahvast pilgeni täis toonud. Nii jäävadki mõnusad suveõhtud kohvikumiljöös nautimata.