Suur jalgpallietendus, mis kuu aega maailma elevil hoidis, on lõppenud. Itaalia on maailmameister. Selle kolmesõnalise lihtlause “Itaalia on maailmameister” taga avanevad aga uues tõelisuses tõestatult need väljad, millele sai viidatud juhtkirjas maailmameistrivõistluste algul – jalgpall on elu peegel.
Finaal oli tõeline saatuslik suurlavastus oma kangelaste ja langejatega. Kusjuures osad vahetusid nagu eluski tihti. Üks mees, loomulikult Zidane, sai loetud minutite jooksul maitsta mõlemat rolli. Kõigepealt sisselöödud penalti, siis õlavigastus ja valu, siis hiilgav löök, mis oleks võinud olla otsustav, kuid mille tõrjus hiljem MM-i parimaks väravavahiks valitud Buffon?
Siis tuli aga see jube tõehetk, kui viimase kümnendi üks suurimaid jalgpallilegende, maailmameister ja kolmekordne maailma parim jalgpallur Zidane kaotas enesevalitsuse ning virutas Materazzile (kes samuti ses mängus elas üle vastakaid hetki) peaga sellise matsu, et mees pikali lendas. Ja pidigi Zidane silmad maas oma viimases mängus punase kaardiga väljakult lahkuma, nii et isegi medali järele enam ei julgenud tulla. Ta ei rikkunud ära mitte ainult enda lahkumispidu, vaid vedas alt kogu meeskonda.
Nägime, et ka kõige tugevamad võivad murduda. Kuid ometi, ometi valiti Zidane MM-i parimaks mängijaks. Teenitult? Lohutuseks? Otsustagu igaüks ise.
Aga ärme unustame, et selle etenduse peakangelane oli ja selleks jääb igaveseks Itaalia meeskond oma neljanda maailmameistritiitliga. Samas teame, millised jamad nende koduses jalgpallielus praegu käivad.
Tegelikult on sellest kõigest Vooremaa juhtkirjas mõtet kirjutada eelkõige seetõttu (jalgpall ju kaugeltki kõiki ei huvita), et me õpiksime nägema inimesi nende inimlikkuses, nii heas kui halvas, nii parematel kui kehvematel hetkedel.
Me ei saa mingi õnnetu eksimuse tõttu inimese elutööd maha tõmmata. Samuti teame neid lugusid, kus mõnda meest on aastaid igati ülistatud ja eeskujuks toodud, kuid siis selgub, et tema hingel on? no näiteks miljonivargused. Või seksuaalsed salapatud. Või mida iganes, millest ei osatud undki näha.
Teisalt võivad ühel hetkel tõusta kangelasteks need, kellest seda oodata ei osatud. Elus ei pruugi see tähendada ainult otseseid saavutusi ja edasijõudmist, vaid ka teiste aitamist, endaksjäämist ja väärikuse säilitamist siis, kui see kaugeltki kasulik pole.
Jalgpall ei ole nii lihtne, et käib üks pidev madin nagu filmis, kus lõpuks pahad kaotavad ja head võidavad. Elu ka ei ole ju nii lihtne, eks ole. Aga kes arvab teisiti, jäägu temale tema arvamus.
