JUHTKIRI: Sortida või mitte sortida, selles on küsimus

Inimeste teadlikkus jäätmete sortimisel on vapustav – kui vanapaberi jaoks mõeldud konteinerisse visatakse ehituspraht, siis pole see ju enam vanapaberi konteiner, vaid muutub lihtsalt sortimata olmejäätmeteks.

Vaevalt kodanik, kes oma prahi suvalisse prügikasti tühjendab, vaevub vaatama, mis selle peale on kirjutatud.

Kunagi olid Tallinnas Statoili bensiinijaamades vanapaberi konteinerid, mis aga kiiresti lihtsalt olmeprahi äraviskamise kohaks muutusid ja ettevõte loobus nendest.

Mis saab uuest aastast, kui sortimata prügi äraveohinnad tublisti kerkivad, ei oska ennustada. Loota, et meie inimeste teadlikkus äkki hiigelhüppe teeb, on täiesti mõttetu. Küllap saab sorditud prügi kokku korjata vaid kupja juuresolekul – ikka nii, et lukustatud prügikasti saab oma vanapaberi jäägid ära anda valvsa töötaja silma all, kes enne veendub, kas te ikka vanapaberit tõite või hoopis kartulikoori.

Kas iga prügikasti juurde on kubjast võtta? Kuidas üldse korraldada jäätmete liigiti kogumist?

Ja kuhu ikka panna oma sorditud prügi? Torma prügilas ju veel taaskäitluskeskust pole. Jääb üle viia Kasepää valda, seal on jäätmejaam. Kas kõik vallad ja linnad aga Kasepää jäätmejaama oma sorditud prügi andma soostuvad? Kes peaks selle eest hea seisma, et 70 protsenti jäätmetest, mis ei peaks Torma prügilasse sattuma, uuest aastast sinna ka ei satuks ja inimeste rahakotis pärast seda tuul ei uluks? Seni pole kellegi peale näpuga näidata. Ja ei maksa naiivselt loota, et ka järgmise aasta 1. jaanuarist oleks meil prügimajanduses kõik järsku korras. Kaugel sellest.

Et ka igal eramuomanikul peab tiheasustusalal olema prügiveofirmaga leping ette näidata, siis võib loota, et teiste prügikastidesse oma sodi toppijaid jääb ehk pisut vähemaks.

blog comments powered by Disqus