Eestlastel on komme sageli kiruda nii naabrimeest, ülemust kui ka oma Eesti riiki. Ütleme küll mõnikord südametäiega seda ja teist Toompeale valitute aadressil, kuid samas ei kujuta me enam ette, et meil üldse saaks olla ka mingi teistsugune olukord.
Kätt südamele pannes tuleb tunnistada, et tegelikult on ikka päris tore elada vabas ja iseseisvas riigis. On hea, et kodanikud saavad vabalt külastada parlamendihoonet ja soovi korral Riigikogu tööst osagi saada. Võib-olla saab nii mõnigi esialgne kritiseerija parlamendi tööga lähemalt tutvudes hoopiski aru, et tegelikult ei käida seal lihtsalt niisama kätt tõstmas.
Mõnikord tasub mõtelda sellelegi, et ka Riigikogu liikmed on ainult inimesed. Neilt ei maksa oodata ilmvõimatut, kuid lõppkokkuvõttes on nad ikkagi kõik meie iseseisvuse eest väljas.
Pealinnast kaugemal olleski on praegu pingeline jälgida, kuidas käitub meie riik nüüd, provokatiivse 9. mai lähenedes. Mingil määral oleme jälle samas olukorras nagu sõjas: meil ei ole mitte kusagile taganeda, me ei saa teha mingitki järeleandmist, sest lahing, esialgu küll vaid ideoloogiline ja psühholoogiline, käib ju meie koduterritooriumil.
Vooremaal on hea meel, et Eesti piirivalve saatis Ikla piirilt tagasi üheksa inimest, kes tahtsid riiki tulla selleks, et ohustada meie omariiklust. Need isikud olid Läti antifa?istliku komitee liikmed ja kaks ajakirjanikku Läti Venekeelsetest lehtedest. Kindlasti üritavad äärmuslased meie riiki tungida ka teistest piiripunktidest ja seetõttu toimib Eesti piiril tõhustatud piirikontroll.
Pikemad järjekorrad, mida see endaga kaasa toob, tuleb lihtsalt ära kannatada. Meil on põhjust taas ühte hoida ja keerulised ajad üle elada. Pisut vähem või rohkem, aga sisimas me ju armastame oma iseseisvat vabariiki. Ja praegu on aeg, kus me hoiame teda oma hinges ja vähemalt natuke aega taga ei kiru.
