Homme saab sinimustvalge lipp 122 aastaseks. Eesti Üliõpilaste Seltsi Otepää kirikus sisseõnnistatud sinimustvalgest kujunes ajaga rahvuslipp, seejärel ka riigilipp. Olgem oma kodumaakonnas uhked sellegi üle, et see kõige esimene rahvuslipp on õmmeldud Põltsamaal.
Sinimustvalge on meie riigi sümbol ja seaduse järgi ka riigi kaitse all. See tähendab, et riik peab kaitsma nii lippu ennast kui selle heiskajaid – kandjaid.
Tänavu 9. ja 27. mail aeti Tallinnas Tõnismäelt minema meie riigilippude kandjad. Sisuliselt tähendab see, et neil kahel päeval Tõnismäel Eesti riiki ei olnud. Toimunus endas poleks justkui midagi uut ? sinimustvalge heiskamist ja kandmist on läbi aegade varemgi takistatud, keelatud, heiskajaid ja kandjaid ka vangi heidetud ning isegi maha lastud. Ent seni on see toimunud võõrvõimude valitsemise ajal? Sellised karmid read on kirja pandud Eesti Lipu Seltsi juhatuse 1. juuni pöördumises. Karmid ja ilmselt ka õiged sõnad.
Kasutagem siis lipupäevadel oma rahvuslipu heiskamise õigust, mida on ajaloos olnud nii lühikest aega, ja osakem seda hinnata. Sellest aastast jõustunud Eesti lipu seaduse järgi muutus enamikel riiklikel pühadel rahvuslipu väljatoomise inimestele vabatahtlikuks. Kõikidel majadel peab see uue seaduse järgi lehvima vaid iseseisvuspäeval (24. veebruaril), võidupühal (23. juunil) ja taasiseseisvumispäeval (20. augustil).
Muudel lipupäevadel on see majaomanike sisetunde küsimus. Ehkki märksa liberaalsem lipuseadus on vabastanud meid kodanikena kohustusest nüüd igal lipupäeval riigilippu heisata, on samas uue seaduse järgi meist igaühel aga ka õigus tõmmata lipp alati vardasse oma südame sunnil.
Tehkem seda siis tihti ja uhkusega. Ning ärme võtame lipu mitteheiskamisel enda õigustuseks vabadust see muudel lipupäevadel heiskamata jätta. Ehkki see pole otseselt kohustus(lik), tulgu see oma riigile lojaalse kodaniku südametunnistuse sunnil, mis on kindlamgi kui formaalne seadusepügal.
