Kevadine valimiskampaania on juba vanal aastal täie hooga alanud. Kas tahame või mitte, kuid me oleme sunnitud kohtama valimisreklaami bussipeatustes, internetilehekülgedel ja eriti teles. Nii on see väikelinnades ja maapiirkondades, kus õnneks pole reklaami all selliseid hiigelpindu kui pealinnas.
Kuigi erakonnad soovivad väidetavalt reklaamiga endale uusi valijaid püüda, mõjub valimisreklaam sageli inimestele sootuks vastupidiselt. Ta mõjub tüütavalt ja peletavalt, eriti veel siis, kui tegemist on ebameeldiva erakonnaga. Lihtne matemaatika aga ütleb, et kui keegi juba langetab oma otsuse ühe erakonna kasuks, on teiste loosungid talle kindlasti vastukarva.
Eestlane ootab poliitikutelt pigem ikkagi konkreetseid tegusid ja mitte ainult kõlavaid sõnu. Või ei ootagi ta enam midagi, sest suur osa inimesi ei lähegi valima, pidades kõiki erakondi ühesugusteks.
Vooremaa arvates oleks siiski parem, kui kodanikud kevadel oma kohust täidaksid ja valiku teeksid, kuid kas selle peale tuleb mõelda juba nüüd, jõulueelsel ajal, on iseasi. Vahest siiski poleks vaja kodanikke sedavõrd alahinnata, et arvata, nagu saaks kuude kaupa ühe ja sama mõtte korrutamine eesti inimeste arvamusi oluliselt mõjutada. Keskmine eestlane ei ole kindlasti nii mõjutatav nagu Pavlovi koer. Pigem on oht, et säärane liiga pikaks veniv kampaania võib suurendada nende hulka, kes lõpuks otsustavad, et valimiste asemel on muudki targemat teha.
Kuigi inimesed on poliitikast suhteliselt tüdinenud, pole valimistest ja tema kampaanialoosungitest pääsu. Niisiis ootab meid kolm kuud ühte ja sama, utoopilist endakiitmist ja küünilist teistelaitmist vähem või rohkem kõikide parteide poolt. Kui suudame seda kõike huumoriga võtta, jääme ellu.
